Eesti videomängur Robin Kool ehk Ropz on tõusnud maailma absoluutsesse tippu.
Kui esimene Counter-Strike’i videomäng aastal 2000 välja tuli, polnud Ropz veel aastanegi. Nüüd on ta jõudnud CS:GO versioonis maailma absoluutsesse tippu, mängides Saksamaal baseeruva Mousesportsi tiimi ridades suurturniiridel sadadele tuhandetele eurodele. Seda ühe käega hiirt hoides ja teisega klaviatuuril toksides.
Kui sportlane ei nõreta pärast turniirivõitu higist ega ahmi põrandal pingutusest õhku, kui kange selline sportlane ikka olla saab?! See on traditsiooniliste spordialade austajate seas ikka ja jälle videomängurite kohta kostev kriitika. Paneme asja konteksti: Ropzi 47 600 fänni Twitteris on parem tulemus kui Anett Kontaveidi 40 400 jälgijat Instagramis.
Kas see tähendab, et ühe videomänguri tegemised huvitavad inimesi rohkem kui samuti maailma tippu rühkiva tennisisti omad? Kui sa loed seda teksti praegu paberilt, siis ilmselt mitte, kui aga arvutiekraanilt, siis miks mitte. Digimaailm on spordis jala ukse vahele saanud ja on vaid aja küsimus, mil vanad stambid murduvad ja sealsed tähed saavad ilmakuulsaks.
Kõik see võtab aega – Ropz ei võida näiteks kunagi Eesti aasta sportlase tiitlit ja sama kehtib Clement Ivanovi ehk Puppey kohta, kelle alaks mäng Dota 2. Aga ei võitnud ka Markko Märtin – tema pidi leppima kahe võistkonnale omistatud autasuga. Ott Tänak Märtini järglasena sai aga juba päris oma Kristjani. Keegi peabki järgmistele tähtedele teed rajama.