Tommy Cash on teinud oma muusikavideotes ja Instagrami postitustes paroodiast ja perverssustest kõrgkultuuri.
Veel enne oma esimese «päris» albumi avaldamist Glastonbury ja Roskilde festivalidel esineda jõudnud Tommy Cash on Eesti kultuuri uusim ja suurim ekspordiartikkel. Cashi näol on tegu rohkem self-made friigi kui ready-made popstaariga; tema artistikuvand ja looming põhineb oma algupäralt suuresti paroodilisusel ning imagoloogiline külg on selgelt intensiivsem – ja minu meelest ka tugevam – kui muusikaline.
Tommy Cashi alatoidetud keha, süütu silmavaade ning retrolõikega vuntsid annavad talle lunastajailme, mis segatuna perverssuse piire kompava visuaalfantaasia, venepärase bling- ja trash-esteetika, forsseeritud slaaviliku inglise keele aktsendi, pealtnäha justkui error-meetodil disainitud riiete ja soengute, teatraalse megalomaania (nerd'ist wannabe gängsta), naivistliku koreograafia, minimalistliku muusika ning kultiveeritud androgüünsusega annab tulemuseks ülimalt veetleva ja originaalse artistikuvandi.
Tommy Cash – see «real professional original rap superstar» – on praegu Eesti noorte silmis suurem kui elu. Paroodia on saanud tõeluseks. Ja kus osataks seda paremini hinnata kui Instagramis, kus Cashil on – eesti parimana – hetkeseisuga 336 000 jälgijat.