Parimast naistennisistist sai kõige kehvem kaotaja.
Meistrile on sageli rohkem lubatud kui teistele. Kuid vahel kuritarvitavad nemadki usaldust. Meie aja parim naistennisist Serena Williams seisis US Openi finaalis enda arvates õigluse eest, kuid läks pukikohtuniku Carlos Ramosega vaieldes üle piiri.
Vabandusi-õigustusi leidis Williams endale ise ja neid leiti ka tema eest kuhjaga. Ühtede arvates olevat Williamsit keelatud juhendamise ning seejärel reketiloopimise ja suupruukimise eest karistanud Ramos käitunud seksistlikult või rassistlikult, teiste meelest tahtnud ta lihtsalt oma võimu kehtestada. Ent miks heita kohtunikule ette seda, et ta järgis reegleid?
Miskipärast võttis Williams kohtuniku hinnangut isikliku rünnakuna. Paisu tagant pääses valla tema sisemine veendumus, mille tunnistajaks on tennisepublik varemgi olnud – kogu maailm on tema vastu.
Muidugi on just selline hoiak teinud temast viimse veretilgani võitleja, viinud ta 23 slämmitiitli võiduni. Ent seekord keeras Williams vindi üle. Hilisema sisutühja väitega, nagu käitunuks Ramos seksistlikult, tema enda tegutsemine tulenenud aga feministlikest motiividest, naeruvääristas ameeriklanna end paraku veelgi rohkem.
Mida Williamsi juhtum meile näitas? Küllap ennekõike seda, et isegi suurimad sportlased on inimesed ühes kõigi inimlike nõrkustega. Jagugu neil vaid julgust seda endale tunnistada.