Ärimehed hirmutasid Eestit hiigelinvesteeringuga.
Kõik algas ju tegelikult ilusti. Hea renomeega puiduettevõtjad tulid 2017. aasta alguses välja plaaniga ehitada ajakohane puidurafineerimistehas. «Miljardieurone investeering,» ahhetasid ühed. «Me julgeme jälle suurelt unistada,» kiitsid teised. Isegi rohelised tunnistasid, et uus tehas aitaks meie puitu paremini väärindada.
Järk-järgult aga meelsus muutus. Puidurafineerimistehase asemel hakati seda halvustavalt nimetama tselluloositehaseks. Hakati rääkima kassipissihaisust, metsade maharaiumisest ja Emajõe hävitamisest.
Aasta hiljem olid inimesed Emajõe ääres ja võitlesid tehase vastu juba barrikaadidel. Varem projekti toetanud poliitikud pöörasid üksteise järel arendajatele selja. Valitsus vingerdas, proovis nii- ja naapidi, aga viimaks andis survele järele ja tühistas tehase eriplaneeringu.
Mida me sellest õppisime? Seda, et poliitikud on rahvale lähemal kui kunagi varem. Nad kuulavad rahvast ja arvestavad rahvaga. Ka seda, et poliitika on mäng emotsioonidel, mitte ratsionaalsetel argumentidel. Eriti enne valimisi. Mingist teadus- ja faktipõhisest valitsemiskultuurist, mida arendajad ootavad, pole juttugi.
Aga kõige valusam õppetund võib saabuda tagantjärele, tulevikus, kui me imestame, et miks Eestis enam suuri asju ei tehta ega siia suuri summasid investeerita.
Arendajad panid plaani küll sahtlisse, aga õnneks kõige ülemisse. Ma arvan, et sahtli võiks esimest korda taasavada järgmise aasta kevadel, pärast valimisi.