Peaministriks kasvamine: Jüri Ratase valitsus paistab kõrvalt üsna heitlik.
23. novembril 2016 ametisse astunud Keskerakonna, SDE ja IRLi koalitsioon on näinud koguni üheksat ministrivahetust.
Kui hakatuseks olid lahkumise põhjuseks skandaalid (Martin Repinski, Mihhail Korb), siis 2018. aastal nägime ka päevapoliitilisi manöövreid, nagu Jevgeni Ossinovski taandumine ja Janek Mäggi esiletõus. Ratas, kes esimesel ametiaastal paistis silma eelkõige segaste sõnumitega eesti ja lihtsakoelistega inglise keeles, on valitsusjuhi ametiga ära harjunud. Keskerakonnas on Ratas tõusnud selgeks liidriks, pannes vaikima nii savisaarlaste kui vene tiiva.
Turu-uuringute AS mõõtis tänavu EPL-i tellimusel peaministrieelistusi. Kui aasta alguses kuulus rahva poolehoid opositsioonilise Reformierakonna juhile Kaja Kallasele (märtsis toetas Kallast 28 ja Ratast 21 protsenti), siis kevadel ja suve hakul toetus võrdsustus (juunis nt 22:22). Sügiseks rebis Ratas kindlalt ette – novembris oli skoor juba 31:18 Ratase kasuks.
Kui erakondade juhid kogunesid septembris ETV «Esimesse stuudiosse» väitlema, kirjutas Postimehe erikorrespondent Vilja Kiisler, et Ratas «valdab ruumi, haarab initsiatiivi, võtab sõnast ja sõna, reageerib adekvaatselt ja isegi täitsa kiiresti».
Ratase nõrkus on endiselt väga kriitiliste dilemmade lahendamine, nagu ÜRO rändekompakti kriisi puhul. Siiski võimaldab kasvanud enesekindlus koha peal ringi käivate ratastega masina viimaks liikvele saada.