Algus oli paljutõotav. Opositsiooni kopitama tõrjutud reformierakond janunes värske vere, see tähendab uue juhi järele.
Muidugi oli kahtlejaid, et kuidas põhiliselt Brüsselis poliitilisi kogemusi korjanud Kaja Kallas koduses konnatiigis hakkama saab. Kuid miks kohe eeldada, et ei saa, küsisid Kallase kaitsjad vastu.
Nüüd, pool aastat hiljem on Reformierakond küll endiselt kõige populaarsem partei, kuid küsida tuleb, kas see on tänu Kallasele või pigem vaatamata Kallasele. Pevkuri-aegset tippmarki pole suudetud veel korrata. Erakonna sorgu kiskuv reiting pole kindlasti see, mida Kallas oravate etteotsa asudes taotles.
Kaja Kallases on midagi, mis ei suuda inimesi veenda. Liiga tark, liiga naine, liiga Euroopa, liiga Kallas? Ilmselt on põhjus kõiges selles kokku ning erakond ei näi teda ka kuigivõrd toetavat. Või õigemini: tal pole eriti abi meeskonnast, kelle ta enda ümber on moodustanud. Eks meeskonna moodustamise oskus on samuti üks näitaja, mille abil juhi edu saab ennustada.
Aga tundub ka, nagu ootaks vana kaardivägi Kallase põrumist eelseisvatel valimistel, et siis erakond tagasi võtta ja valitsusse tüürida. Kuni kolmikliidul armastus otsas pole ja valimistulemus seda liitu õnnistab, seni oravad Stenbocki ei pääse. Sunnitud võimupaus ongi suurepärane võimalus lasta igasugu trooninõudlejatel end ära väsitada.