On vähe tipp-poliitikuid, keda saadaks selline austus nagu Saksamaa kantsler Angela Merkelit.
Poliitika absoluutses tipus oli veel mõnda aega tagasi pea enneolematu, et üks endises idablokis üles kasvanud naine suudaks oma sõna maksma panna. Samas Merkeli pea kohale kogunenud tumedad pilved muutusid viimase aastaga tihedamaks, igast väiksemast asjast kerkis torm, mis piitsutas tihti kõige teravamalt just kantslerit ennast. Paistis, justkui oleks Merkel sisepoliitikas kaotanud selle miski, mille abil ta varem ikka ja jälle probleemidest puhtalt välja ujus. Kes teab, ehk oli proua lihtsalt väsinud.
13 aastat Euroopa võimsaima riigi tüürimist, selle kõrvalt Euroopa Liidu moraalse juhi ülesannete täitmist ning alates Donald Trumpi valimisvõidust 2016. aastal ka vaba maailma liidrirolli kandmine peabki olema väsitav. Kõik see ja veel sada faktorit olid ilmselt põhjuseks, miks Merkel teatas, et ei kavatse enam erakonda juhtida ning 2021. aastal saab keegi teine kantslerina kätt proovida. Eeldusel, et Merkel veel kolm aastat ametis püsib.
Euroopale tähendab see, et silmapiirilt kaob majakas Merkel, kelle värvilise pintsaku järgi rasketel aegadel joonduda. Merkeli taandumisega algab jaht uue kontinentaalse ja ka globaalse liidri leidmiseks. Selge on see, et Merkel jätab oma järeltulijale täitmiseks hiigelsuured kingad.