Kui muidu on euroametitesse pääs pikk protsess, siis Martin Selmayr hüppas tippu mõne tunniga.
Douglas Adamsi raamatus «Pöidlaküüdi teejuht galaktikas» on vogonite juhtida Maa hävitamise projekt, et teha ruumi galaktikatevahelisele kiirteele. Tolle vogosfäärist pärit tulnukarassi kohta öeldakse, et nad pole olemuselt kurjad, küll aga halvas tujus, bürokraatlikud, dotseerivad ja kalgid.
Näib kohane kahtlustada, et Martin Selmayr on üks neist peatamatutest tulnukbürokraatidest. Juba tema sugupuu viitab sellele: mõlema vanaisa sõjaväelasekarjäär kestis Weimari vabariigist läbi natsi-Saksamaa liitvabariigini ja lõppes väärika kindralina erru minnes; tema isa aga administreeris nii Saksa kaitseministeeriumis kui liidukantsleri kabinetis.
Tänavu kevadel lasi 47-aastane noor-Selmayr end edutada Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kabinetiülema kohalt Euroopa Komisjoni peasekretäriks. Juba enne räägiti, et Selmayr valitseb Junckeri nimel kõike, ka mikrojuhtimise tasemel. Ühe Economisti jõudnud nalja kohaselt küsiti: «Mis on vahet Martin Selmayril ja Jumalal?» ja vastati: «Jumal ei arva, et ta on Martin Selmayr.».
Vogonlikult ei lasknud Selmayr end tema karjäärihüppest jahmunud nägudest ega protestidest segada, sest kõik oli juriidiliselt korrektne. Nagu siis, kui ta mullu jõulupuhkuse ajal kella 3–4 ajal öösel enda kohta käivat Wikipedia artiklit lihvis.