Tõi eestlased Eesti filmi vaatama.
Vaevalt viis linastusnädalat ja režissöör Moonika Siimetsa film «Seltsimees laps» kogus üle 100 000 vaataja. Seda Eestis, kus kodumaise filmikunsti kohta on laialt käibel üks labasevõitu võrdlus.
Ilmselt tegi EV 100 filmiprogrammi komisjon just seda ideed toetades väga õige ja hea valiku. Populaarsus on seda hinnatavam ja üllatavam, et «Seltsimees laps» on Siimetsa esimene täispikk mängufilm. Varem on ta teinud nii kiiksuga dokumentaalfilme («Salme saladus», «Moekoer») kui vaimukaid lühifilme («Viimane Romeo»).
Siimetsa Leelo Tungla raamatute põhjal valminud filmis on niisugune sisu, mis puudutab iga eestlast. Ja mitte ainult eestlast. Tänavu oktoobris näiteks sai see olulisel Busani (Lõuna-Korea) filmifestivalil publikupreemia. «Teid ma vaatan, teist ja teile ma jutustan lugusid,» ütles Siimets augustis Kadrioru roosiaias presidendi vastuvõtul. Hästi jutustab. «Seltsimees last» vaadates ei ole ka küünilisel keskealisel meesoost kriitikul häbi tunnistada, et ta saalis nuttis. Tundeline, aga mitte sentimentaalne film.
Kui te tahate, et Eesti filmil ka 30 aasta pärast läheks sama hästi, nagu praegu, peate kohe tegutsema. Siimetsa vanemad viisid oma 4-aastase tütre Tartu filmiklubisse vaatama David Cronenbergi «Kärbest» ja Stanley Kubricku «Hiilgust» ja tema tegi meile nüüd «Seltsimees lapse». Tehke järele.