Peame rääkima elu kvaliteedist!

Foto: Pm

Aeg on mobiliseerida Eesti inimeste eluea pikendamise nimel kogu ühiskond ja hakata investeerima oma tähelepanu ja ka raha asjade ületarbimise võistluse asemel eelkõige sellesse, et elada kaua ja õnnelikult, rääkis Marti Aavikule «Eesti inimarengu aruande 2008» peatoimetaja Marju Lauristin.

Mil viisil mõjutas nüüdseks juba minevikku jäänud hoogne majanduskasv Eesti inimeste elukvaliteeti?

Inimarengu aruanne on foto Eesti olukorrast enne kriisi. Kõik arvud näitavad, et Eesti ühiskond sisenes kriisi suhteliselt toimekana ja võimelisena vastu pidama. Peredes on rohkem vara, inimesed on enam liikunud.

Viimaste «rammusate aastate» tulemusel vähenes sissetulekute ebavõrdsus ja vähem inimesi oli vaesuses või vaesusriskis. Järjest suurem osa ühiskonnast jõudis tarbimistaseme poolest elukvaliteedini, mis on võrreldav jõukate riikide omaga. Võime öelda, et viimaste aastate majandusliku tõusuga kaasnes Eesti ühiskonnas senisest enam kindlustatud keskklassi kujunemine. Samas võimendas meedia glamuurset meelelahutust ja luksuslikku tarbimist, välisele särale keskendunud ja tegelikele majanduslikele võimalustele mittevastavat elulaadi. 

Inimeste sotsiaalset enesehinnangut hakkasid senisest enam mõjutama info- ja tarbimisühiskonna arusaamad ja võimalused. Kuidas tulla majanduslanguse ajal toime tarbijaliku mentaliteedi tekitatud ootustega, on väga suur ja üldine küsimus. Käesoleva inimarengu aruande kõige uudsem osa ongi ilmselt info- ja tarbimisühiskonna probleemidele pühendatud peatükk. Ühelt poolt on meil mitmed tarbimisnäitajad väga head, internet on levinud, aga oskus tarbimis- ja infoühiskonna ohtudega toime tulla on vilets.

Piltlikult: internet on olemas, aga me ei oska seda ohutult kasutada?

Ohud, mis interneti kaudu tulevad, ei ole teadvustatud. Tarbimisühiskond on kohale jõudnud, aga kaasnevate ohtudega ei oska me toime tulla. Ka tervisepeatükis käsitletakse noorte narkomaaniat, alkoholismi levikut. Need on ju tegelikult tarbimis-ühiskonna mürgised õied.

Materiaalse heaolu kasvuga  levis muretu tarbijalikkus, asjadekultus ja sotsiaalne passiivsus, süvenes lõhe vanema ja noorema põlvkonna ning eri piirkondade elukvaliteedi vahel. Püsis erinevus eesti- ja venekeelse elanikkonna eneseteostusvõimalustes, mida vaadeldakse sel korral tööturu ja osaluse vaatevinklist.

Haritud vene noortel on Eestis kõrgemad palgaootused kui eestlastel, samas on nende võimalused karjääri teha mõnevõrra väiksemad. Millest erinevus ootustes tuleb?

See on väga huvitav küsimus. Kui võtame aruandest peatüki, kus on juttu tarbimiskultuurist, näeme, et venekeelsete noorte hulgas on nn konsumerism ehk tarbijalik hoiak levinum kui eestlaste seas.

Miks see nii on? Meil ei ole sellele küsimusele vastamiseks põhjalikke uuringuid, ent puhtoletuslikult pakun välja  kaks võimalikku seletust. Ühelt poolt: vene noortel on vähe võimalusi samastada ennast positiivsete kangelastega peale sportlaste ja mõne üksiku popstaari. Arvatavasti suurendab see materiaalse tarbimise ligitõmbavust.

Teine võimalik seletus on seotud paljuräägitud Venemaa televisiooniga. Moskva televisiooni vahendusel ehitatakse üles erakordselt glamuurset pilti,  millel on vähe pistmist Venemaa tegeliku eluga. Tegelikult on Venemaal sotsiaalne kihistumine palju suurem kui Eestis või Ida-Euroopas, rääkimata Lääne-Euroopast.

Mis ohustab Eesti inimarengut praegu kõige rohkem?

Kõige suurem mureküsimus on jätkuvalt sotsiaalsetest ja käitumuslikest põhjustest tingitud lühike oodatav eluiga, seda eriti meestel, ja nii meeste kui naiste lühikeseks jääv aeg elada oma elu täisväärtuslikult ja aktiivselt.

Naised elavad kauem, aga haigena?

Just. Paljusid naisi ootab ees pikk, põdur ja sugugi mitte õnnelik vanaduspõli. Eesti asus 2006. aasta andmetel nii meeste kui naiste lõikes 52 tervena elatud aastaga ühel Euroopa viimastest kohtadest. See pole üksnes inimeste isikliku õnnetunde küsimus, vaid mõjutab ka meie majandust.  Inimeste viletsa tervise tõttu kaotab Eesti ühiskond igal aastal kokku kümneid, isegi sadu tuhandeid eluaastaid. Kui me suudaks vähendada suremust aastas kolm protsenti, võiks sisemajanduse kogutoodang olla 25 aasta pärast 30 protsenti suurem kui senisel surmakursil jätkates.  Teisiti öeldes ei saa tagada majandusedu, kui me ei paranda rahvastiku tervist.

Mida teha?

Parandada rahva tervist, pikendada eluiga ja toetada ka vanemas eas inimeste ühiskonnas osalemist tuleb seada lähema aastakümne Eesti arengu peaeesmärgiks.

Aeg on mobiliseerida selle nimel kogu ühiskond! Infot masendavast olukorrast ja teadmisi sellest, kuidas oleks õige toimida, on piisavalt. Vaja on riigi ja rahva ühist tahet ja konkreetseid samme eluterve Eesti poole liikumiseks, vaatamata mis tahes majanduslikele raskustele.

Kuidas tahet tekitada?

Raskustest ülesaamisele aitab kaasa positiivsete sihtide seadmine.  Kuna riigil raha napib, tuleks just majanduskriisi ajal pöörata suuremat  tähelepanu elukvaliteedi mittemateriaalsetele aspektidele, eriti psühholoogilisele turvalisusele. Tuleb õppida hoolima iseenda ja oma lähedaste tervisest ning emotsionaalsest kindlustundest.  Riik peaks vältima riskide kunstlikku suurendamist. Ei tohi kokku hoida sealt, kus suhteliselt väikestest summadest sõltuvad suured muutused perede igapäevaelus.  Oluline on  tekitada ühiskonnas usaldust selles suhtes, et  riigivõim tegutseb avalikes huvides ja hoolib inimeste muredest. Meil jäid esimesena kokkuhoiupoliitika löögi alla pensionärid ja puuetega inimesed. Asi ei ole ju ainult  pensionide kojukande või puuetega inimeste toetamise rahalises pooles: kümned tuhanded võimu ees abitud inimesed kogesid, et nende olukorrast ei hoolita, neid tõrjutakse, nendega ei räägita ja otsused surutakse lihtsalt jõuga peale. Mida suurem on majanduslik surutis, seda raskemalt mõjuvad inimestele bürokraatia, hoolimatus ja ükskõiksus.  

Kas peame eelkõige muutma oma hoiakuid ja käitumist?

Inimarengu aruanne pole siiski märgukiri valitsusele, vaid kannab sõnumit tervele ühiskonnale. Kui räägime elukvaliteedist, siis kesksed polegi raha ja asjad, vaid inimsuhted ja väärtused. See on seotud ka meedia loodud kujutlustega sellest, missugune on õnnelik inimene, milline on täiuslik pereelu, milline on tore töökoht ja ühiskond.

Peame rääkima eluviisist! Sellest, millele kulutatakse oma aega, tähelepanu ja ka raha. Kui palju tähelepanu pühendatakse  sellele, et elada võimalikult kaua ja õnnelikult. Et iseenese hooleks jäetud lapsed ei hävitaks  oma tervist ja tulevikku. Et noored mehed ei lahkuks elust täiesti arutu riskikäitumise tõttu.

See, et meie rahva füüsiline eluiga on teiste eurooplastega võrreldes liiga lühike ja et jääme liiga ruttu vanaks ja põduraks, ei ole loodusest määratud. Selle põhjused on valdavalt elulaadis, suhetes  ja väärtustes.  Kujutlus, et investeerimine tähendab ainult materiaalsete väärtuste suurendamist, lühendab eluiga. Pidev naabriga konkureerimine, asjade ületarbimine ja ülepingutamine ei jäta enam aega inimlikeks suheteks. Lood edukatest ettevõtjatest ja juhtidest, kes lähevad läpakaga metsa, sest nad ei julge perele öelda, et on tööta jäänud,  näitavad ka peresuhete puudulikkust.

Mõtlemine elukvaliteedile mitte materiaalsest, vaid sotsiaalsest vaatenurgast aitab selgemini näha, kas ja kuidas suudab Eesti ühiskond kohaneda uue olukorraga. Kust leiab näiteks inimene, kes on jäänud tööta, jõudu vee peal püsida, end täiendada, ikka ja jälle üritada? Üks võimalus on otsida seda teistega koos tegutsemisest, kultuurist osasaamisest, kodanikuühiskonnast. Halvenevad majanduslikud võimalused muudavad eriti väärtuslikuks kõik need kohad, kuhu inimene saaks minna ja olla teiste keskel, koos lähedastega tunda positiivseid hetki ilma rohkesti raha kulutamata.  Mis aga juhtub meil? Me paneme raamatukogud varem kinni, teeme teatripiletid kallimaks, pitsitame muuseume. Leiame, et oleme teinud sealt kokku hoides suure kangelasteo, kuigi võrreldes miljarditega muudes valdkondades on kokku hoitud summad tühised. Kõik mõistlikud ühiskonnad teavad, et haridus ja  kultuur  hoiab vaimu tugevana  ja loob pinna, kust ka kriisajal läbi ei vajuta.

Eelarve kärpimise viisist oli näha, et sisulisi, elukvaliteedist lähtuvaid kriteeriume ei peetud eriti oluliseks. Tabud, kuhu kallale minna ei tohiks, et rahva elujõud ei närbuks, olid tunnetamata.  Ka solidaarsusest räägiti ministeeriumide, mitte inimeste seisukohalt. Inimesekeskse vaate olulisusest ei ole Eesti riigis veel aru saadud.

Mainite aruandes, et esimest korda tuleb meil massiliselt juurde kõrgharidusega ambitsioonikaid töötuid. Kas see on uus võimalus? Mida teha, et seda ära kasutada?

Majandustõusu aastatel on tõepoolest kasvanud peale uus põlvkond nii eesti kui ka vene noori, kes on ambitsioonikad ja haritud. Nüüd on üsna paljud küllalt kõrge enesehinnanguga ja haritud inimesed sattunud aga tööturul uude valikusituatsiooni. Küsimus tööturupoliitika efektiivsusest  pole enam seotud üksnes ühiskonna ääremaadele jäänute jalule aitamisega, vaid puudutab ka kõrge kvalifikatsiooniga inimestele uute rakenduste leidmist. 

Kõrgharidus annab inimesele suurema võimaluse uue olukorraga kohaneda, aga ainult üksi neid võimalusi otsides võib oluline osa sellest vabanenud tööjõu potentsiaalist Eestile kaotsi minna. Need, kes on kindlad, et leiavad rakendust välismaal, lähevad ära. See on väga tõsine probleem.

Kui nad aga leiavad piisavalt kiiresti Eestis uusi väljakutseid, saavad  oma hariduse täiendamiseks ja erialaste oskuste arendamiseks ühiskonnalt toetust ning loovad ka ise uusi  ettevõtteid ja koostöövõrgustikke, siis võib sellest tekkida uus potentsiaal innovatiivsuse suurendamiseks nii ettevõtluses kui ka avalikus sektoris. 

Kas kriis saab anda tõuke vabanemiseks tardumusest riigiametites?

Jah, ma arvan tõesti, et neist omal nahal majanduslanguse sotsiaalseid riske tunnetanud ettevõtjatest ja spetsialistidest peaks kujunema  ka konkurendid mugavaks muutunud bürokraatidele.

Mulle tundus erakordselt rumal uue sotsiaalministri seisukoht, et kõrghariduse andmisest pole meil tööturul mingit kasu. Ei ole  ju mingit mõtet ümber koolitada kõrgharidusega inimesi õmblejateks ja keevitajateks. Tööta jäänud kõrgharidusega inimesed on potentsiaal, mis väikese riigipoolse tõukega võimaldaks suunata kriisikogemusega, haritud ja hakkaja tööjõu nii ettevõtlusesse kui  riigiametitesse. See aitaks ehk murda mugavust ja rutiini, mis  takistab leidmast kiireid ja Eestile kohaseid lahendusi kas või näiteks euroraha mõttekamaks kasutamiseks.

Kahjuks aga puudub Eesti riigis konkreetne tööturu arengustrateegia, kuidas kriisi ajal  vabanev tööjõud tulevikuarengute käivitamiseks kõige paremini ära kasutada.  Sellise strateegia loomiseks on vaja senisest hoopis tõhusamat  koostööd tööturuameti, majandusministeeriumi ja haridusministeeriumi vahel ning kindlasti tuleks selle loomisesse kaasa tõmmata ka hakkajaid inimesi töötute endi hulgast.

Kas kriisi saaks kasutada väärtushinnangute muutmiseks, sotsiaalse kapitali suurendamiseks?

Kodanikuühiskonna algatusvõimele reaalse väljundi tagamine on parim tee ennetada kriisi negatiivseid sotsiaalseid mõjusid. Ei ole sugugi vältimatu, et kriisist tekkinud sotsiaalne pinge peaks muutuma aknaid purustavaks ja riiki lammutavaks negatiivseks energiaks.
Kriis saab anda tõuke materiaalsete eduväärtuste asendumisele sotsiaalsete ja vaimsetega. Perede tarbimisvõimalusi piiravas kriisiolukorras on kergem hakata uute asjade muretsemise asemel väärtustama tervist, vaimsust, inimsuhteid, leides rohkem aega  üksteisele, suurendades  tähelepanu nõrgemate suhtes.  Eriti hinnaline on  lastele ja noortele pühendatav aeg.

Investeerimine tervisesse, haritusse, sotsiaalsesse kapitali, noore põlvkonna väärtuskasvatusse ei vaja kallist importkaupa ega kulukaid infrastruktuure, küll aga vaimset erksust ja korraldavat pealehakkamist.

Siiski ei kasva ka  sotsiaalne kapital iseenesest tühjal kohal ega lahtise taeva all – ta vajab avalikku ruumi, infot ja suhtlust, innustavaid sümboleid ja pühendunud omakasupüüdmatuid eestvedajaid. Selles on väga oluline roll kanda kultuuriasutustel ja rahva vaimset toonust toetavatel kultuurisündmustel.

Kas tarbimisvõimaluste ahenemine annab põhjust karta rahvustevahelise konflikti teravnemist?

Kui tarbimises tekkib tagasilöök, võib karta, et tekkivad negatiivsed reaktsioonid. Neid võivad esile kutsuda rahvuslik konflikt ja majanduslik põrumine kombinatsioonis. Jalgadega hääletamine, maalt lahkumine on ainult  üks ohtudest. Samuti võib tulla pahameelepurskeid  üsna agressiivsete meeleavalduste näol. See omakorda sillutab teed autoritaarsuseihalusele, mis on oht demokraatlikule arengule.

See on jällegi üks põhjus, miks peaksime sotsiaalset sidusust  ja positiivsete vaimsete väärtuste kujundamist kriisi ajal eriti tähtsaks hindama. Ka meedia mõju on selles väga oluline. Arvestades seda, et kriisimeeleolust võib toitu  saada nii paanika kui vägivald, peaks meedia hoiduma viskamast tikke bensiinitünni ja pigem üritama toetada inimeste elutervet murelikkust ja ka oskusi uute probleemidega toime tulla. 

Majandussurutisest väljumise strateegia valik sõltub ilmselt ka sellest, kui kaua kriis maailmas ennustatavalt kestab. Peaminister Ansip on viimasel ajal rääkinud odavamate töökohtade meelitamisest Põhjamaadest Eestisse, mis sobib pigem kokku ennustusega, et kriis saab olema pikk ja vinduv. Kumb tee valida, kas panustada jõuliselt innovatsioonile või ahvatleda investoreid odava tööjõuga?

Tootlikkuse ja kvaliteedi teemad on seotud nii siseturu kui ka ekspordi arendamisega. Me ei saa valikuid päris nii vastandada, et kas üks või teine. Ei saa keskenduda aktiivsele ekspordile ilma siseturgu arendamata. Ka eksporditavaid teenuseid ei saa luua vaakumis. Selleks et saavutada innovatiivsust, on tegelikult kõigepealt vaja muuta inimesed uuendusmeelseks – nii need, kes teevad, kui ka need, kes tarbivad.

Miks Põhjamaade inimesed, üldse välismaalased, sageli Eestis ei kohane, siia tööle tulla ei taha? Meie elukeskkond ja inimsuhted ei ole rahuldavad, saati siis atraktiivsed. Teenuste kvaliteedile on kõige vähem tähelepanu pööratud. Ka igapäevases elukorralduses, koduturule suunatud teenustes pole olnud märgata loomingulise lähenemise  ja kliendisõbralikkuse suurenemist. Oleme olnud liiga leplikud tarbijad ja liiga leplikud kodanikud. Kutsuksin üles innovatiivsusele kõigepealt ametnikke ja juhte.  Siit võiks pihta hakata.

Mis on inimarengu indeks?

Inimarengu indeksit (IAI) arvutades lähtutakse kolmest lihtsalt leitavast näitajast, mis iseloomustavad riigi sotsiaalset ja majanduslikku olukorda:
•    oodatav keskmine eluiga sünnil, mis näitab rahvastiku tervist ja
pikaealisust;
•    haritus, mida mõõdab ühelt poolt täiskasvanute kirjaoskus ja teiselt
poolt eri tasemetel õppijate vanuseline määr;
•    elujärg, mida mõõdab sisemajanduse kogutoodang inimese kohta
väljendatuna ostujõu pariteedi alusel USA dollarites.

Iga indikaatori põhjal arvutatakse üks komponent (indeks) väärtusega 0 ja 1 vahel. IAI on kolme komponendi keskmine. Maailma riike IAI põhjal järjestades kasutatakse kahe aasta vanuseid andmeid.

Mitmendal kohal on Eesti?

Eesti kuulub maailma võrdluses kindlalt kõrge inimarenguga riikide hulka, olles 42. kohal (eelmisel aastal 44. kohal). Seejuures on Eestist parema IAIga tervelt 26 Euroopa riiki. Euroopa Liidu liikmetest on Eestist madalama IAIga Leedu (43. koht), Läti (44.), Bulgaaria (56.) ja Rumeenia (62.).

Eesti asub eri komponentide lõikes pingereas üpris erinevatel kohtadel. Kui harituse näitaja annab meile maailmas 19. koha, siis eluea näitaja on parem tervelt 89 riigil. Elujärje osas oleme 42. kohal.

Mis on «Eesti inimarengu aruanne 2008»?

EIA 2008 on mitmekümne, seekord eelkõige Tartu Ülikooli teadlase ühistöös sündinud aastaraamat Eesti ühiskonnast. EIA 2008 läbiv mõiste on elukvaliteet, mida käsitletakse eri vaatenurkadest. Viimases, 7. peatükis kirjutavad EIA 2008 peatoimetaja Marju Lauristin ja majandusteadlane Erik Terk inimarengust ja sotsiaalsetest riskidest seoses majanduskriisiga.

EIA väljaandja on Eesti Koostöö Kogu.