Üksik pensionär kingib oma aega ja raha

Olev Seppo sai üleöö tuntuks, kui kinkis kodulinna Viljandi õnnetute abistamiseks linnale viiekohalise summa. Varem on ta aastaid kandnud hoolt kodulähedase kalmistu heakorra eest. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aastaid tagasi puhusid Viljandimaal Tänassilma jõe äärsel jäätmaal vaid külmad tuuled. Vesisel pinnal kasvasid üksikud taimed ning trööstitu maalapi tulevik ei paistnud kuigivõrd värvilisem.

Praegu ehivad kunagist jäätmaad mitme meetri kõrgused vahtrad, tammed ja saared. Kokku 1500 puud, mis on kõik ühe mehe istutatud, tema enda vabast ajast ja tahtest. See ei ole aga kaugeltki ainus kord, kui see mees on teiste abistamiseks oma aega või raha kulutanud.

Päevil, mil kõik paistab olevat kinni rahas ning seda jääb justkui aina vähemaks, otsustas Viljandi pensionär Olev Seppo teha midagi, mis võib mõnele tunduda rumala laristamisena, teisele ülla suuremeelsusena. 83-aastane Seppo, kes elab peamiselt vaid igakuisest napist pensionist, sai üleöö tuntuks, kui kinkis kodulinna õnnetute abistamiseks linnale viiekohalise summa.

Vabatahtlikud kohustused

Ei, tegemist ei ole hiigelvarandusega vanainimesega. Seppo elab Viljandis ühe täiesti tavalise viiekorruselise paneelmaja neljatoalises korteris. Tagasihoidlikult sisustatud kodu on puhas ja hoolitsetud. Ta elab üksinda. Naine on mulla all, pojal on oma elu. Vahel on niiviisi igav. Tahaks suhelda.

«Just seepärast käin kalmistul riisumas, oksi korjamas ja prügi koristamas, et seal on rõõmsad inimesed ja üksi on igav kodus istuda,» räägib Seppo. Nii seabki mees peaaegu iga päev sammud maja lähedal asuva surnuaia poole ja vaatab, mis vajab korrastamist.

Sellise kohustuse võttis pensionär aastaid tagasi, kui kortermajas lepiti kokku, kes ja millal trepikodasid puhastab. Nimelt elavad Seppo sõnul majas ka voodihaiged, kelle koristuskorrad ta enda peale võttis. Nüüd koristab mees kõiki trepikodasid vabatahtlikult vähemalt korra nädalas.

Kuidas nii eaka mehe tervis sellisele koormusele vastu peab? Seppo enda sõnul spordiga ta tegelnud ei ole.

Oma osa võis aga mängida poolesaja-aastane töökogemus metsatööstuses, kus tuli näiteks raskeid palke veeretada ja palju muud füüsilist tööd teha. Ka Eesti meeste seas levinud tervise riskiteguritest nagu suitsetamine ja viinavõtmine hoiab mees eemale, lubades pitsi vaid sünnipäevadel.

Peale aja ja töö jagab mees ka sääste. Viljandi linnavalitsusele kingitud raha, mille suurust ta kiivalt saladuses hoiab, kogus Seppo ligi kümme aastat. Kõrvale pandud säästude eest oleks ju võinud osta kodutehnikat, uut mööblit, mida iganes?

«Ah, mis mina, vana mees,» lööb Seppo selle peale käega. «Seda raha on rohkem vaja neil, kes ei tule endaga toime.»

Miks just Viljandi? Sest Viljandi on kodulinn. Kusjuures linnavalitsus lubas raha jagamise otsustamisele kutsuda ka selle annetanud mehe.

Annetanud varemgi

Veel kümme aastat tagasi sai ka üks Viljandi palvemaja suuremeelse 12 000-kroonise annetuse. Samast kohast. «Raha hoidmisel pole mõtet, see läheb järjest odavamaks,» põhjendab Seppo. «Pealegi ma veidi pelgan oma rahanatukest pangas hoida, sest praegusel ajal võivad pangad uppi käia.»

Seppo oma toimetuleku üle ei kurda. Viielapselises peres üles kasvanud mees on kokkuhoiuga harjunud. Ta saab pensionist ostetud söögi ja mõned riidehilbud, kuid ega suuremat üle ei jää. Nii on kalli hinna tõttu jäänud ka teatris- ja kinoskäigud ammusesse aega.

Pensionitõusu langetamine paneb mehe pead vangutama. Valitsuses toimuvaga pole Seppo rahul, kuna riigiisade lubadused kipuvadki lubadusteks jääma. «Juhtkond ei paista üksteisega klappivat,» seletab mees. «Kõik tahavad oma arvamust peale suruda, aga riigis ei saa igaüks oma tahtmise järgi teha.»

Kuigi tahtmine on suur, ei oska Seppo öelda, kas ta ka tulevikus oma sääste laiali jagab. «Ei tea, kõik läheb ju kallimaks,» lausub ta.