Ellen Niit: mõne lasteluuletuse veel nakitseks ikka

Ellen Niit. Foto: Toomas Huik

Palju õnne elutööpreemia puhul! Kas te ise tunnete, et preemia tuli õigel ajal, on elutöö tehtud?

Tehtud on muidugi, aga kui tervist jätkub, saab midagi väikest veel nakitseda.

Midagi on praegu ka pooleli?

Ei, viimasel ajal ei ole teinud, tervis oli natuke kehva. Nüüd on natuke parem, nii et tuleb loota, et mõned väikesed lasteluuletused ikka saab tehtud.

Just lasteluule on see, mida veel tahaksite kirjutada?

No kui oskaks suurte inimeste omi ka teha, siis teeks neid ka. See pole nii lihtne. Konkurents on suur. Vanadus teeb täiskasvanutele kirjutamise raskeks.

Olete tõlkinud luulet, kirjutanud suurtele, kõige rohkem tuntakse teid aga just lasteraamatute autorina. Mida te tehtud töödest ise tagantjärele esile tõstaksite?

Laste asjad on südamelähedased.

Kuidas teie tervis praegu on?

Kui kroonilised haigused maha arvata, siis suurepärane.

Kuidas on läinud teie viimane aasta? Möödunud suvel tähistasite 80. sünnipäeva, kuid see oli ka teie esimene aasta abikaasa Jaan Krossita.

Jah, see oli leina-aasta. On väga imelik tunne, leinaaeg on kummaline aeg. Mul on veel praegugi selline tunne, et uks läheb lahti ja Jaan tuleb koju.

Mõttes suhtlete Jaaniga?

Jaa, räägin mõttes talle kogu aeg, kõigest. Vastuseks on ta mulle väga vähe rääkinud, aga ma ei julgegi teda kõnetada, siis ta kaob silmapiirilt ära.

Mida te elult veel ootate?

Et lastel ja lastelastel hästi läheks. Lapsed käivad siin palju, peaaegu iga päev keegi astub sisse. See on hea.