Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Noorte seas levib ohtlik kägistamismäng

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kägistamine
Kägistamine Foto: jupiterimages.com

Igavuses ja naudingujanus teismelised on asunud taas harrastama ammutuntud eluohtlikku rumalust – üksteise kägistamist nii hallutsinatsioonide kui seksuaalse erutuse saamiseks.


Kui teismeline on hakanud ka soojades ruumides kandma väga kõrget kaelust, tasub lapsevanemal tähelepanelikuks muutuda ning heita korraks pilk võsukese kaelale.



Võimalik, et laps soovib kaelusega varjata siniseid kägistamisjälgi oma kaelal, mis pole saadud mitte paljukardetud koolikiusamise tagajärjel, vaid on taas leviva «noortemängu» tulemus.



Üksteist kägistatakse nii kaua, kuni kägistataval teadvus kaob, eesmärgiks on vahetult enne kokkukukkumist tekkivad hallutsinatsioonid ning seksuaalne erutus.



«See on üsna levinud trend,» kinnitas kiirabiarst Mare Liiger. Viimasel ajal on mitmed koolid üle Eesti kutsunud teda õpilastele rääkima, kui ohtlik selline lõbu on ning millised tagajärjed sellisel naudingul olla võivad. Kiirabiarsti loengute tellimise põhjuseks on aga õpetajate avastatud kägistamisjäljed laste kõridel.



«Mängu» kipuvad harrastama nii poisid kui tüdrukud peamiselt vanuses 13–15 eluaastat. «Ei saa öelda, et nende puhul oleks tegu edasijõudmatute õpilastega,» märkis Liiger. «Mõnikord on, vastupidi, tegu just ülitublide lastega.»



Kuna tekkivad värvilised nägemishallutsinatsioonid on väga ilusad ja enesetunne selle juures on meeldiv, ei oska lapsed arvatagi, kui kahjulik ja ohtlik selline tegevus on.



«Neil on naljakas. Kui teadvus hakkab taastuma, räägib laps lolli juttu, teised naeravad, kõik on nii vastupandamatult naljakas,» selgitas Liiger. «Kuid kui on teadvusekadu, siis peab arvestama, et see pole muust asjast, kui et ajurakud hakkavad hapnikupuuduse käes hävima.»



Tagajärjeks on sageli kroonilised peavalud, aga ka ajukahjustus, eriti kui «mängu» regulaarselt harrastada.



Piir, kust läheb lõbu juba eluohtlikuks, on väga õhuke, kas või ainus katsetamiskord võib jääda ka viimaseks. «Kui kaela pigistada, ei tarvitse inimene enam pärast seda hingama hakata, kuigi süda veel lööb,» märkis arst.



Füsioloogiliselt kaasneb kägistamisega sageli seksuaalne erutus. «Kuni orgasmini välja,» nentis Liiger.



Kägistamismäng ei ole sugugi uus tendents, neid on mängitud juba aastakümneid. Näiteks 1970.–80. aastatel levis koolides komme üksteise rindkere sedavõrd kokku suruda, et hingamine peatus.



Tallinna kiirabi peaarsti Raul Adlase sõnul on viimastel aastatel sellise käitumise tagajärjel kiirabisse sattunud kaks-kolm last aastas. Seni pole tema teada surmajuhtumeid ja üliras­keid seisundeid ette tulnud.

Tagasi üles