Ostumaaniast ja surnuaiaelamustest

Foto: Erakogu

Tundub, et lääne kultuuris on jõulud üks täiskasvanud inimese töökohustusi. Amee­ri­ka(likku) kultuuri kuuluv inimene peab kaks kuud enne jõulude tulekut hakkama kokku panema enda soovinimekirju ja ise sugulaste-tuttavate jaoks ostlema… Kokku on lepitud «eelarve inimese kohta», ja aasta-aastalt täidetakse seda eelarvet.

 Mis seal siis imestada, et statistika järgi on kuue kuu pärast tegelikult  kasutuses vaid üks (üks!) protsent kingitustest... 

Olen veetnud viied jõulud oma mehevanemate majas USAs ja tean, mismoodi sealne ülesoovimine, üleehtimine, üleostmine, ülekinkimine ja ülepakendamine minus neuroose tekitab. Viie aastaringiga, tõsi, on minus tekkinud ka teatud harjumine ja nostalgia.

Jah, jõuluehteid leidub kümnete kastide kaupa, aga sellegipoolest on kuuse  ehtimises oma ilu, eriti kui sellesse on kaasatud lapsed. Ning jõululaupäeva õhtul, kui kogu ostlemise stress on selleks korraks möödas, paneme punased mantlid selga ja läheme kirikusse jõuluteenistusele. Olen peaaegu valmis kõike andestama ja palun meelekindlust, et järgmise hommiku pakkepaberite katkirebimise orgial rahu säilitada... Kerge see ei ole. Päris õige jõulutunne see pole.

Seitse aastat tagasi, kui mul polnud lapsi ega meest ega suuri siduvaid kohustusi, veetsin aga jõulupäeva Inglismaa lõunakaldal suurtest maakividest kirikus, kus päev otsa toimusid kontserdid. Hommikul oli laste jõululaulude laulmine ja Kristuse sündimise etendus.

Pärastlõunal koorikontsert. Õhtul  imeilus jumalateenistus ja pärast seda toimus pimedas kirikuaias midagi väga erilist. Haudadevahelisi teid mööda  kõndisid kirikukoori liikmed, valged hõlstid seljas, küünlad käes, lauldes kiriklikke jõululaule, publik aga seisis kahel pool neid teid. Need olid lumeta jõulud, aga taevas oli tähine ja inglid käega katsuda.

Sel aastal olen üle pika aja jõulude ajal Eestis. Oleme oma perega peaaegu et puhta lehe ees: millised on meie siinsed jõulutraditsioonid? Ostsime potikuuse, mille kevadel saame maamulda istutada. Laenutasime raamatukogust eesti rahvakommete raamatuid ja kavatseme jõuluööl hoida tuld ahjus ja toitu laual ning kõndida päripäeva ringi ümber kodu ja teha ukse peale ristimärgi. See olgu siis meie vabakäeline kohandus eesti rahvakommetest.

«Ja jõululaupäeval läheme õhtul hilja, kui pimedaks on läinud, surnuaeda,» tutvustasin ma oma vanemale lapsele ja mehele.

«Surnuaeda! Nalja teed või?» küsis Justin, mu mees.

«Paneme küünlad omaste haudadele ja seisame või istume seal natuke aega, see on eestlaste komme,» vastasin ma. Ja rääkisin sellest, mismoodi mulle on meelde jäänud üks jõululaupäev, vist üheksa aastat tagasi.

Lund oli palju, külmakraade just parasjagu, nii et ei hakanud liialt näpistama, lumi krudises jalge all ja kogu Raadi kalmistu Tartus oli täis suuremaid ja väiksemaid inimesi. Oli õhtutund, aga meid valgustasid lumi ja kogu surnuaiast paistev küünalde sära.

Mäletan seda müstilist hõngu, pimeduse ja valguse kokkumängu ja eneses rahu leidmist: pimedus ja valgus kuuluvad mõlemad meie ellu ja ainult meie ise saame leida tasakaalu ja suuna. Kaks päeva pärast seda ei teinud ma midagi muud kui vaid lugesin ja kuulasin enese sisse, aeg oli maha võetud ja olin oma rollidest välja astunud.

Üha kindlam olen ma selles, et oma sisehäält kuulebki vaid siis, kui aeg on maas ja kiire möödas. Head sisehääle kuulamist teilegi! Kasutage aega, kui teil pole kiire, ja esitage endale küsimusi. Sest just nüüd on aeg, mil vastused saabuvad.

PS. See on minu viimane «kiri elust» uueneva Postimees Arteri veergudel; mu uusi kirju saab lugeda internetipäevikus eppppp.tahvel.info.