Mart Kadastik: teise ilma

Mart Kadastik. Foto: .

Eilses Päevalehes kirjutas üks tark mees: «Ma ei usalda presidenti, ma ei usalda poliitikuid, ma ei usalda Eesti ühiskonda. Ma ei usalda selles ühiskonnas enam ka iseennast.»

Psühhiaater võiks sellest süngest tekstist leida suitsiidieelse seisundi tunnuseid.
Mainekas sotsioloogiadoktor väitis Eesti ühiskonna suurimaks hädaks olevat keskealiste meeste vigina, mis täidab avalikku ruumi. Mehed ei nuta ega naera. Ehkki isegi nutust võiks kasu tõusta – pisarad parandavad silmanägemist.

Meeste depressiivsust kinnitab statistika: 80% enesetapjaist on mehed. Ent üleilmse tervishoiuorganisatsiooni andmeil on enesetapu üritajaist enamik naised. Kui «õnnestunud» enesetapu sooritab aastas miljon inimest, siis «ebaõnnestunud» üritajaid on kuni 60 miljonit.

Naised kasutavad ebakindlaid mooduseid (näiteks mürki), mehed lähevad välja kindla peale (eelistavad tulirelva). Musta masenduse all kannatavad mõlemad.   

Päris täpselt ei ole keegi suutnud tõestada, miks mõnel rahval on rohkem vitaalsust kui teisel. Miks rikkas Šveitsis on rohkem enesetappe kui vaeses Rumeenias? Miks Guinnessi rekord sel kurval alal kuulub leedulastele (92 enesetappu 10 000 elaniku kohta)?

Eesti oli maailma edetabeli tipus 1994. aastal 614 enesetapuga. 2006. aastal oli endalt elu võtnute arv Eestis «vaid» 247. Ometi kuulume riskigruppi, nagu ka meie soome-ugri hõimuvennad ungarlased ja soomlased.

Eilses Postimehes ilmus sõnum Kreeka kolmanda liiga jalgpallurist, kes hüppas end kaljult surnuks seepärast, et treener ei lubanud teda väljakule. Teda ei masendanud mitte see, et ta ei saanud tol päeval mängida, vaid see, et teised said.    

Alatasa vigastatud Mart Poom on pika aja oma karjäärist istunud Inglismaal varumeeste pingil. Ta näikse olevat päris õnnelik. Ta on Eesti jalgpallistaar. Kui Poom võrdleks ennast maailma parimate puurivahtide edulugudega, võiks tema meel üsna mõruks minna. Kõik sõltub sellest, millisel taustal end näha.  

Kui asetada end Äripäeva rikaste TOP 500 taustale, võib enesehaletsus tõepoolest peale tulla. Iseenesest on ka kotlet söödav ja igal aastal ei peagi Stockholmi sõitma, aga – miks nemad võivad endale lubada nii sisefileed kui Madagaskarit! Kohatu võrdlus räsib inimese eneseusku rohkem kui tema tegelik (aineline) olukord. Kas sellest järeldub, et depressiivseid rahvaid ühendav joon on... kadedus?

Kõike siin elus ei tohiks surmtõsiselt võtta. Jutud sellest, et pimedus ergutab eluga hüvasti jätma, ei ole õiged. Enesetapjate lemmikkuud on mai ja juuni. Sinnani on veel palju aega. Elame, näeme.