Teadlased ei usu kiireid muutusi Eesti rahvastiku koosseisus

Pisikese Rasmuse ema Kristina Kõrver on kindel, et Eestis on hea ja turvaline elada ning lapsi sünnitada ja kasvatada. Tema tuttavail on enamasti rohkem kui kaks last ja ka Kõrver unistab suurest perest. Foto: Liis Treimann

Kuigi mullu sündinud lastest olid kolmveerand eestlased ja vaid veerand teistest rahvustest, ei arva rahvastikuteadlased, et see annab märku edasistest kiiretest muutustest Eesti rahvastiku koosseisus.

«Väga üllatav pole, et eestlaste loomulik iive on olnud positiivsem kui muudel rahvastel,» ütles rahvastikuteadlane Allan Puur. «Rahvastiku koosseis sellest siiski kiirelt ei muutu, kuigi eestlaste osakaalu aeglast tõusu võib jätkuvalt prognoosida.»

Statistikaameti analüütiku Jaana Rahno sõnul on eestlasi rahvastikust veidi alla 70 protsendi ja 2000. aastast on see kasvanud 0,1 protsenti aastas. «Kümne aastaga isegi alla ühe protsendi,» tõdes Rahno. «Ühe aasta sündimuse põhjal ei saa kaugeleulatuvaid järeldusi teha, kuid eestlaste iive on kolm aastat järjest olnud positiivne.»

Väikese Rasmuse ema Kristina Kõrver näeb sündimuse kasvu põhjust tõigas, et Eestis on väga turvaline elada ja lapsi kasvatada. Ta pidas silmas nii geograafilist asukohta kui ka sotsiaalset hoolekannet, meditsiinisüsteemi ja hariduse võimalusi.

Noorte sisserände roll

«Mu tuttavatel on kolm, neli, ka viis last. Ja kahe lapsega ütlevad, et kolmas võiks veel tulla. Tahaks ise ka palju lapsi – esimene tuli nii tore,» rääkis Kõrver naeratades, jälgides Rasmuse askeldamist liivakastis.

Samas pargis pisikese Valeria ja 1. klassis käiva Darjaga aega veetnud Svetlana Pilipenko ütles aga, et kolmandat last ta ilmselt ei taha. «Aitab! Venelastel on üks-kaks last, paljulapselisi vene peresid ma ei teagi,» lausus Pilipenko. «Eestlastel sünnib lapsi nagu seeni ja nad ei hoolitse nende eest nagu venelased.»

«Meie mõtleme, et suudaks oma lapse maksimaalselt hästi üles kasvatada. Kaupluses või mänguväljakul on näha, et eesti lapsed ei ole sugugi nii hoolitsetud kui vene lapsed,» leidis Pilipenko. Ning lisas, et tema oma nooremale lapsele vanema riideid ja mänguasju ei hoia: «Igal lapsel peavad oma asjad olema.»

Kui enne Teist ilmasõda elas Eestis 88 protsenti eestlasi, siis 1959. aastaks oli suhtarv vähenenud 75 protsendile ja 1980. aastate lõpuks isegi 61,5 protsendile. Muude rahvuste suure väljarände tulemusena 1990. aastate algul suurenes eestlaste osakaal aastatuhande vahetuseks 67,9 protsendini ja on viimasel kümnendil tasapisi kasvanud.

Allan Puuri sõnul olid teiste rahvuste iibenäitajad aastakümneid kõrged noorte massilise sisserännu tõttu. «Nüüd, mil noorte niisugust sisserännet enam pole, on muude rahvaste seas vanemaealiste osakaal kasvamas,» ütles Puur. Kui 20 aastat tagasi oli muude rahvuste hulgas pensioniealiste osakaal kaheksa ja eestlastel ligi 14 protsenti, siis nüüd on need näitajad võrdsustunud 17 protsendi piiril.

«Samal ajal on sünnitusealiste naiste hulk eestlaste seas veidi kasvanud, kuid muulastel kolmandiku võrra langenud,» tõdes statistikaameti juhtivstatistik Helerin Rannala.

Puur tuletas meelde, et eesti naised on juba alates 1930. aastate põlvkondadest sünnitanud keskmisest rohkem lapsi kui teistest rahvustest naised Eestis.

«Erisus on kuni 1960. aastate alguse põlvkondadeni suurenenud. Neis põlvkondades on eesti naistel keskmiselt 2,1 last, mitte-eestlastel aga 1,7,» ütles Puur, tuginedes eelmise rahvaloenduse andmeile.

Ta lisas, et see vahe peegeldab paljus Venemaa ja Eesti sündimustrendide erisust. «See on tavaline, et sisserännanud järgivad päritolumaa trende,» selgitas Puur. Ta nentis, et selle aasta lõpus algav uus rahvaloendus näitab kindlasti, kas rahvustevaheline erisus on sündimuse üldise vähenemise taustal jäänud muutumatuks.

Mitmed mõjutajad

Eestlaste ja mitte-eestlaste sündimustaset mõjutab omakorda linnastumine. «Umbes 90 protsenti mitte-eestlastest elab linnades, eestlastest aga ligi kolmandik maal, kus sündimus on tavapäraselt mõnevõrra kõrgem,» lausus Puur.

Ka mõjutab sündide hulka väljaränne, mille üle peetakse arvestust kodakondsuse, mitte rahvuse järgi. Väljarändajate üldarv ei ole viimastel aastatel Rannala sõnul vähenenud. «Vähenenud on Eesti kodanike osa selles,» nentis ta.

«Palju venelasi on Soome elama kolinud – seal on hoopis paremad sotsiaalsed võimalused,» leidis kahe lapse ema Pilipenko. «Kui Eestis oleks ka suuremad toetused, siis paljud ei lahkuks.»

Kommentaarid

Hanno Pevkur,
sotsiaalminister (Reformierakond)

Polegi nii määrav, kas sünnib rohkem eestlastest lapsi. Oluline on see, et meie inimestel on kindlustunne, et Eestis on hea lapsi sünnitada ning perekond on väärtustatud. Loomulikult on see tendents positiivne ja tuleb ainult loota, et see ka jätkub.

Kuu või paari pärast kinnitame uue laste ja perede arengukava, mis pole ametnikel laua taga välja mõeldud, selles töös on osalenud sadakond oma ala eksperti. Tegemist on dokumendiga, mis väärtustab vanemate haridust ja vanemlust üldse.

Raskel ajal ei muutnud ega kaotanud me vanema- ja lapsetoetusi, kuid peale raha vajavad vanemad rohkem teenuseid. Et laps saaks lasteaeda, huviringi, kooli. Et oleks alternatiivseid lapsehoiuteenuseid, kui lasteaiakohti ei jagu.

See kõik peaks andma peredele täiendava kindlustunde. Rõõmu teeb ka see, et sündimuskordaja on praegu 1,64, aga kui vanematelt küsida, mitut last nad perre sooviksid, siis keskmine arv on 2,5–2,6. Ehk soov rohkem lapsi saada on olemas.

Urve Palo,
endine rahvastiku­minister (SDE)

See, et 2010. aastal oli loomulik iive 35 inimese võrra positiivne, on iseenesest ju tore uudis. Paraku ei ole Eesti sündimus jõudnud rahvastiku taastootmiseks vajaliku tasemeni, milleks on 2,1 last fertiilses eas naise kohta. Alates 2007. aastast on sündimuskordaja püsinud enam-vähem ühesugune, olles 1,64 last naise kohta. Halb uudis on, et järgneva seitsme-kaheksa aasta jooksul väheneb sündide arv Eestis kuni poole võrra.

Tendents, et muust rahvusest inimestel sünnib vähem lapsi, kestab 1990. aastatest. Põhipõhjusena võib välja tuua, et muust rahvusest inimesed tunnevad suuremat ebakindlust homse ees, nad pole kindlad, et suudavad oma lastele hea hariduse anda ning nad suureks kasvatada. Ma ei arva, et selle üle tasub rõõmustada, pigem on põhjust muretsemiseks, et muust rahvusest inimesed tunnevad ennast ühiskonnas vähem turvaliselt.