Mart Laar: Eesti kaitseb end ka ülekaaluka vaenlase vastu

Kaitseminister Mart Laar. Foto: Peeter Langovits

Kaitseminister ning Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar kinnitas, et kui Eesti riigil on vaen­lasi, siis oleks temast kui kabinetiliikmest rumal nende nimed avalikult välja öelda.

Kuidas on olla taas valitsuses, pea kümme aastat pärast eelmist korda?

Ilmselt on valitsustes tekkinud teatud järjepidevus ja viimase nelja aasta jooksul käisin valitsuse istungitel suhteliselt palju. Midagi üllatavat ei ole. Briifing uutele ministritele oli umbes samasugune, nagu ma ise omal ajal ministritele andsin. Valitsuse elektroonilisse istungisüsteemi sain sisse nii, nagu ma selle omal ajal ise ka lõin.

Selle valitsuse laua taga on kolm praegust või endist peaministrit. Kuidas ära mahute?

Tundub, et mahume suhteliselt ilusasti. Siin on ka teatav naasmine tava juurde. Omal ajal Eesti Vabariigis oli suhteliselt tavaline, et riigivanemad olid ministrikohtadel ning ühte ja samasse valitsusse mahtus neid korraga mitu tükki. Mulle tundub, et oleme naasnud teatavasse poliitilisse stabiilsusse, nagu see peabki ühele tavalisele riigile iseloomulik olema.

Eelmise parlamendi heaks kiidetud põhiseaduse muudatus on kohe taas riigikogu ees. See kaotab presidendi rolli riigikaitse kõrgeima juhina ning saan aru, et kaitseväe juhataja nimetab edaspidi valitsus. Sisuliselt teist ju saabki uus riigikaitse kõrgeim juht.

Liigume siin edasi järk-järgult. On veel palju küsimusi, mida otsustada. Kõigepealt langetab riigikogu algaval nädalal otsuse, kas kiita heaks see põhiseaduse muudatus, mida eelmine koosseis toetas. Et see otsus teoks saaks, ei piisa ainult koalitsiooni häältest, vaid see peab olema laiapõhjalisem.

On hea, kui muutusel saab olema lai kandepind, sest riigikaitse ongi küsimus, mis peaks ületama ühe või teise erakonna ja ka valitsuskoalitsiooni piirid. See on meie kõigi ühine asi.

Need järgnevad otsused pannakse paika seadustes, mis tuleb vastu võtta üsna lühikese aja – mõne kuu jooksul. Neid on kaitseministeeriumis juba ette valmistatud ja nendega tullakse pärast põhiseaduse muudatuse vastuvõtmist ka välja. Detailid saavad lahendatud seaduste ja nende põhjal tehtavate otsustega. Seega, kaitseministeeriumil seisab ees väga tõsine seadusandlik tegevus.

Põhimõtteline muudatus – kaob armee kui iseseisev suurus riigis, temast saab lihtsalt üks riigiasutus. Kas see on ikkagi tekitanud paksu verd?

Ma ei ütleks, et see kusagile kaob. Mis on kahtlemata positiivne, et selle muudatuse osas on ühiskonnas ja sealhulgas kaitsejõududes saavutatud väga lai konsensus.

Seda on arutatud, seda on räägitud ja põhjendatud üht- ja teistpidi. Praegu on see konsensus olemas. Kindlasti tuleb veel vaidlusi nende täiendavate seaduste üle, aga ka neid hakkame lahendama nii, nagu seda on tehtud põhiküsimuses.

Ega põhiseaduse muutmine tähenda ju kohe automaatselt, et näiteks kindralleitnant Ants Laaneots tuleb välja vahetada.

Ei, kindlasti mitte. Isikute osas see muudatusi kaasa ei too, küll aga hakatakse järgnevate seadustega paika panema, kuidas toimuvad teatud protseduurid.

Kas kohe esimestel päevadel hakkate kogu riigikaitsesüsteemi ümber tegema?

Tegelikult on sellele alus juba pandud ning minu ülesanne on jätkata järjepidevalt, nii nagu seda ministeeriumi töös on poliitiliste otsuste ja kokkulepete alusel rakendatud.

Võib-olla on olnud ettekujutus, et kaitseministri töö on tegelda praktiliste asjadega, hankida ja korraldada. Lähemate kuude jooksul aga tuleb tegelda väga tõsiselt seadusandlusega, hõlmates ekspertide gruppe ja informeerides avalikkust. Sest riigikaitset ei saa omistada üksnes ministeeriumile ja kaitseväele, see haarab meid kõiki.

Võimuleppes on ka selline punkt: tuleb tagada, et sõjaline kaitse ei areneks ülejäänud ühiskonnast eraldiseisvalt. Mida see tähendab? Kas Eestis on oht, et sõjavägi irdub rahvast?

Ei, selle punkti all ei ole mõeldud rääkida ainult sõjaväest, vaid selle mõte on, et riigikaitse ei ole üksnes riigi sõjaline kaitse. Tänapäeval tähendab see väga tugevat tsiviilsektori toetust, inimeste toetust. Need on väga laialdased teemad.

Eesti võtab oma julgeoleku tagamist väga tõsiselt, me kaitseme end igal juhul, ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu.

Võimuleppes on nähtud ka kuuekuulise ajateenistuse võimalust. Kas see pole hiiliv liikumine ajateenistuse kaotamise poole?

Seda kindlasti mitte. Eesti kaitsevägi jääb põhinema ajateenistusele, see on meie selge seisukoht ning võin kindlalt öelda, et ei maksa siin ühes või teises sammus näha mingeid kavatsusigi. Nähakse selle ettepaneku üht otsa – kuus kuud –, aga ei nähta teist otsa, millega mõne jaoks võib kaitseväeteenistus koguni pikeneda. Meie väljakutse on see, kuidas tõsta jätkuvalt väljaõppe kvaliteeti. Midagi pikemaks või lühemaks muuta pole omaette eesmärk.

Kõige olulisem paik meie jaoks on praegu vast Afganistani missioon. On teil aimu, millal see lõppeda võiks?

See oleks hea küsimus ka väga paljudele teistele kaitseministritele, peaministritele ja presidentidele – siin konkreetseid kuupäevi nimetades näitaksin ma üles täielikku ebakompetentsust.

Kindlasti on Afganistani teema väga oluline ning meil tuleb ka tõsine arutelu kaitseministeeriumis, loomulikult koos kaitseväega ja poliitilistel tasanditel. Seejärel saan öelda, millised on meie edasised plaanid ja kavad.

Hiljuti teatas president Hamid Karzai, et Afganistan on valmis võtma üle julgeolekuvastutuse Helmandi provintsi keskuses Lashkar Gah’s. Kas see ei viita, et mingi aja pärast meid enam seal piirkonnas ei vajata?

Selliste avalduste ilmumine on kindlasti märk sellest, et koalitsioon on õigel teel ja olukord on rohkem kontrolli all.

Eelmise kaitseministri Jaak Aaviksoo ühe ettekande ja selle põhjal Diplomaatias ilmunud artikli üle on käinud äge poleemika. Kas vale on relv Eesti Vabariigi arsenalis?

Teate, sel teemal on raske rääkida, sest enamik inimesi, kes seda teevad, ei ole – a) – kas seda artiklit läbi lugenud või – b) – saavad sellest omamoodi aru. Ning c) – igat konverentsiesinemist on tark vaadata selle konverentsi kontekstis. Selles suhtes on see dispuut küll intellektuaalselt huvitav, kuid, vabandust, just intellektuaalselt huvitav ja võib-olla mõned artiklid ka mitte seda.

Samal konverentsil esines ju näiteks ka kindralleitnant Ants Laaneots, kasutades selliseid termineid nagu «pete» ja «kontrapete». Sõjaolukorras on asi selge, kuid...

Soovitan ka igaühel, kes hakkab siin sõna võtma, lugeda läbi mõned raamatud moodsast infosõjast, sest kõiki neid arutlusi tuleb võtta selles kontekstis, mis maailmas reaalselt toimub.

Nägin väga lähedalt seda Venemaa rünnakul Gruusia vastu, kus inforünnak oli väga oluline osa kogu sellest operatsioonist. Samal ajal tankidega läks käima väga ulatuslik infosõda ning lisaks sõjalistele operatsioonidele ka küberrünnakud. See on paraku see moodne sõda, mis ilmselt 21. sajandit hakkab iseloomustama.

Siin ongi küsimus: kas meie demokraatliku riigina saame kasutada samu vahendeid?

Ega selleks ei pea kuidagi seadma kahtluse alla demokraatlikku ühiskonnakorraldust. See eeldab mitmeid muid tegevusi, milleks Eesti peab olema valmis. Kokkuvõttes jääb tõde alati peale, aga see võib võtta väga palju aega.

Infosõjas peab teadma, kuidas sinu vastu tegelikult valetama hakatakse ja kuivõrd ohtlikud need valed on. See on ülimalt oluline küsimus igale riigile: kuidas kaitsta end totaalse valetamise vastu?

Kas Eestil on vaenlasi?

Kui neid on, siis oleks rumal neid välja ütelda.

Koalitsioonileping lubab taas, et Eesti kulutab kaitsele kaks protsenti SKTst.

Seda lubadust on tõesti pidevalt antud, mille tulemus on see, et iga kord lubatakse uuesti üle. Ma loodan, et ei eksi, kui ütlen, et seekord tehakse see tõesti ära, ja mitte 2015. aastaks, vaid juba 2012. aasta eelarves. Vajalikud arvutused on tehtud, koalitsioonileppe teiste punktide läbivalgustamisel oli see üks osa arvestusest.

Kas kasutate ministrina ära ka võimalust panna selga laiguline kostüüm ning võtta kätte püss?

Minu militaarsed huvid on kõigile teada, olen reservohvitser ja kaitseliidu liige. Aga kui ma olen kaitseminister, siis mul on oma töö, kõike seda toetada ja arendada. Minu kohus lähema nelja aasta jooksul kahjuks ei ole meeldivalt püsida laigulises kostüümis.

Mart Laar
Haridus
•    2005 TÜ, filosoofiadoktor
•    1995 TÜ, filosoofiamagister
•    1983 TRÜ, ajalugu
Töö
•    2002–2011 riigikogu liige
•    1999–2002 peaminister
•    1995–1999 riigikogu liige
•    1992–1994 peaminister