Viikingileiu saladus – tragöödia merel või laevamatus?

Viikingilaev Salme koolimaja ees. Vaid poolesaja meetri kaugusel koolist on otsekui viirastus maa sees viikingilaeva jäljend. Puit on küll hävinud, kuid kaevamise ajal kiht-kihilt paljastuvad neediread näitavad üle tosina meetri pikkuse aluse kontuure. Foto: Liis Treimann

Saaremaal Salme asula piiril välja kaevatud inimluud viisid neljapäeval ajaloolise avastuseni – kuue sõjamehe säilmed lebasid maapinnas koos laevaga. Kas tegu on Eesti esimese laevamatusega või hukkunud sõjameestega, kes randa triivisid ja liiva alla mattusid, jääb ilmselt igavesti saladuseks, kirjutab Risto Berendson.

«See on ikka kuradima kõva värk, mis siit välja tuli,» ütleb väljakaevamisi juhendav Eesti eksperimentaalarheoloogia looja, arheoloogiadoktor Jüri Peets haruldase leiukoha kõrval murul peesitades.

Vaevalt mõned tunnid varem on tema juhendatavate arheoloogide kühvlite alt tulnud välja uskumatu leid – terve viikingilaev. Või õigemini selle kunagisest olemasolust aimu andvad korrapäraselt liivases pinnases peitunud needid.

Puit ise on viimase 1200 aastaga täielikult hävinud. Kui algul arvati, et Salmelt tee-ehituse käigus avastatud inimluud tähistavad mõnda vana sõdalaste matmispaika, siis nüüd on seisukoht põhjalikult muutunud.

Võimalik, et Salmelt avastatud sõjamehed olid lihtsalt inimliku tragöödia ohvrid. Sest matusetalituseks on nende surnukehad laevas liiga korrapäratult laiali – üksteise otsas ja risti-rästi laiali. Mis rohkem kui tuhat aastat tagasi selles ligi 15 meetrit pikas sõjalaevas juhtus, võib seega vaid oletada.

Vastuseta küsimused

Kas läksid uhked saarlastest meremehed, Läänemere kunagised valitsejad, mõnelt röövretkelt naastes tülli ja konflikt kitsas laevas lõppes jõhkra vennatapuga, misjärel tüürijata jäänud laev lihtsalt randa triivis ja seal ajapikku tormist kantud liiva alla mattus?

Vägagi võimalik. Eriti kui arvestada, et kunagi inimasustuselt väga hõredal Sõrve poolsaarel võidigi niimoodi märkamatult rannaliival looduse meelevallas ajapikku liiva alla kaduda. Sest kunagi oli Sõrve poolsaar omaette saar Saaremaa naabruses ja kohast, kust laev koos viikingitest sõdalastega leiti, jooksis merepiir. Praegu loksuvad lained kaldasse sealt juba mitusada meetri kaugemal.

Variant on seegi, et meremehed laevas mingil muul põhjusel abitult surid. Või siis see, et tegemist on Eesti senise ainsa avastatud laevamatusega.

Teooriat, et laevas võis puhkeda ootamatult äge tüli, võivad kaudselt tõendada meeste juurest leitud kümned loomaluudest valmistatud mängunupud – uhkeimale neist on tätoveeritud inimene – ja täringud. Kas oli see hasartmäng, mis pikal mereretkel olnud sõdalased oma­vahel tülli ajas? Kes teab ja kas kunagi teada saamegi.

Põnevad leiud

Ent oma jälje on Salme põhikooli eest leitud inimsäilmed Eesti arheoloogia ajalukku kindlasti jätnud. Kõik algas sellest, et vald tahtis selle koha pealt ehitada läbi jalgrattatee ja ekskavaatorikopp kaevas välja inimeste pealuud ning kondid.

Alguses oli oletus lihtne – tegemist on Teise maailmasõja ohvritega, sest leiukohast vaid napi kilomeetri kaugusel leidis 1944. aasta sügisel aset kurikuulus Tehumardi öölahing. Käsitsitaplus, kus Eesti laskurkorpuse võitlejad eristasid vastaseid sakslasi pimedas vaid käsikaudu ja pikemate juuste järgi.

Teadmata oma leiu väärtust, asetasid töömehed leitud luud ja nendega kaasas olnud mängunupud ning mõned rauddetailid lihtsalt samasse kadakate alla, kust kohalikud külalapsed need samal õhtul mänguhoos laiali loopisid.

Ent juba järgmisel päeval kiskus asi tõsiseks. Siis kui kohale tulnud väljakaevajad leidsid eest esemeid, mis viitasid, et tegelikult on leid 1000 või 1200 aastat vana ehk siis pärit koguni eelviikingiajast.

Nüüdseks on sealt välja kaevatud mitmeid põnevaid esemeid – kaheteramõõk, üheteramõõk, mõõga käepide, 8. sajandist pärit odaots ja omapärane, õhus vindina keerlev nooleteravik. «Selline, mis end vastase kilbist ühe hooga läbi keeras,» ütleb harrastusarheoloog Andrus Ojamets.

Lisaks leiti Eesti uhkeim mängunuppude kogu, kokku mitukümmend nuppu. Varem on selliseid Eestist leitud vaid üksikuid. Ühte-teist on Salme maapõues kindlasti veel peidus, sest päris laeva põhja jõudmiseks on vaja arheoloogidel eemaldada veel umbes 30 sentimeetri jagu pinnast.

Vinged saarlased

Kui esialgu oletati, et tegemist oli röövretkel hukka saanud viikingitega, siis arheoloogiadoktor Peets arvab teisiti. «Ma arvan, et eks nad ikka saarlased olid. Saarlased olid sel ajal juba piisavalt vinged vennad, et ise teisi kaugel mere taga röövimas käia,» pakub Peets.

Nädal tagasi puhkuse ajast Saaremaale kaevama tulnud Peets ei osanud lootagi, et ta sellise haruldase muinasleiu otsa satub. Nii venis kahepäevane tööots tunduvalt pikemaks. «Kui vaja, paneme talveni välja,» ütleb ta.

Arheoloog Ülo Kestlane imestab selle üle, kuidas laev varem märkamata oli jäänud. Sest see koht jääb kahe varasema suure kaevetöö vahepeale. Ühelt poolt vedasid Nõukogude sõdurid kunagi sealt mööda sidekaabli, teiselt poolt, vaevalt viie-kuue meetri kauguselt veeti aga Salme külla elektrikaablid.  

Ent mis saab edasi? Esialgu viiakse haruldased leiud Tallinna konserveerimisele. «Ja siis toome nad tagasi Saaremaale oma ekspositsiooni,» ütleb Külli Rikas Saaremaa muuseumist.

Salme vallajuht Kalmer Poopuu on veelgi optimistlikum. Tema tahab teha samasse suure maantee ääres asuvasse leiukohta viikingilaeva rekonstruktsiooni ja seda ajaloolises kohas turistidele eksponeerida.

Kommentaar

Valter Lang
arheoloog

Paadimatused on Eestis väga haruldased. Neid on leitud kolm-neli vaid Põhja-Eestist ja tegemist on väga vanade leidudega. Info nende kohta on äärmiselt puudulik.
Saaremaa leid võiks anda seetõttu palju uut juurde seda tüüpi kalmete uurimisel. Kuna seal on päästeobjekt, siis tuleb kahjuks kaevamistega kiirustada, mistõttu võib kaevamiste kvaliteet kannatada.

Enamik senistest leidudest on pärit seitsmendast-kaheksandast sajandist. Peale paadi metallist osade, näiteks neetide, leitakse rikkalike panustega matuseid. Ka Saaremaa matused on rikkalike panustega, mis viitavad üle mere Rootsi poole, kus selline kalmevorm on levinud.

Panustena pannakse kaasa ehteid, relvi – oleneb, kes sinna maetud on. Saaremaal leitud täringud on äärmiselt omapärane leid. See avab tolleaegse elustiili hoopis uuest nurgast. Ilmselt mitte ainult ei võideldud ja ehitud end ehetega, vaid vabal ajal mängiti ka mitmesuguseid mänge. Tõenäoliselt tähendas see ettekujutust hauatagusest elust kui ühest lõbusast kohast, kus söödi, joodi ja mängiti.