Vaga vesi, sügav põhi

Liisi Koikson Foto: Marina Puškar

Peatselt esilinastuvas «Detsembrikuumuses» on naispeaosa kanda lauljatar Liisi Koiksonil. Huvitav, kuidas see erakordselt tasase ja häbeliku loomuga neidis üldse filmi valiti? Vaga vesi, sügav põhi...

 Lauljatar Liisi Koiksoni kohta ei oska keegi ühtki paha sõna öelda. Ise on ta end nimetanud «lihtsalt Mariaks», naabrimees kasutab aga Liisist kõneldes vaid ülivõrdeid, kutsudes teda üheks päikeselisemaks inimeseks üleüldse.

Koiksonite peresõbrast muusik Jaan Elgula on aga maininud, et «vaga vesi, sügav põhi». Veel on tänavu 25-aastaseks saanud lauljatari ajakirjanduses tituleeritud  häbelikuks muusikalitäheks, igaveseks teiseks, ja ette heidetud, et piigal puudub täielikult auahnus. Ning seetõttu jääb üle vaid imestada, kuidas on tasane Liisi üldse nõnda kaugele jõudnud – vaevalt leidub Eestimaal inimest, kes lauljatar Koiksonist midagi kuulnud poleks.

Mitmeid muusikaauhindu noppinud ja paljudes muusikalides ilma teinud piiga avab end meie ees juba järgmisel nädalal filminäitlejana – 16. oktoobril esilinastuvas «Detsembrikuumuses» on Liisi kanda naispeaosa. Ning nüüd valdab Liisit ärevus: «Et mihuke ma seal olen? Kas olen usutav?» Ent üht usub ta kindlasti – film on hea.

Kuidas sa «Detsembrikuumusse» sattusid?

Istusin just sõpradega Tartus Werneri kohvikus, kui helistati, et oleks pakkuda ohvitseri abikaasa roll, kas saate tulla casting’ule. Ütlesin, et jah, muidugi, oi, kui tore! Olin ju alati mõelnud, et võiks filmis mängida, aga polnud kunagi julenud seda välja öelda. Olin uskunud, et mulle naerdakse seda soovi kuuldes näkku. Alguses arvasin, et tegu on kõrvalosaga, väikese sutsuga, aga tuli välja, et hoopis naispeaosa!

Kõigepealt pidid tegema etüüde?

Jah, ja see casting oli päris õudne. Ütlesin tere ja antigi kohe ülesanne. Mind seoti teibiga tooli külge kinni, pandi nuga kõrile ja pidin laulma. Siis pidin oma meest, milleks oli topis diivanil, peksma selle eest, et ta on kõik mu riided maha müünud.

Siis pidin veel Ruudu (produktsioonifirma – toim) kontoris põgenema ja oma meest otsima. Mõtlesin hiljem, et oleksin põgenedes pidanud kingad jalast võtma, sest need tegid häält.

Läksin siis suvalise kontoritöötaja juurde ja küsisin – mida ma muidu elus iial ei teeks –, et kas te olete mu meest Tanelit näinud, teate, selline habemega, viie minuti pärast läheb rong ja teda ei ole! Ajasin ikka täitsa lolli juttu, aga loodan, et nad olid selleks ette valmistatud, sest mulle tundus, et kõik jälgivad silmanurgast, kuidas ma hakkama saan.

Ja kui mulle öeldi head aega ja läksin trepist alla – alles siis tulin rollist välja. Tohutu pingelangus...

Kui elasid hoobilt rolli sisse, oled ju hea näitleja?

Mul ei olnud muud varianti, sest olin sellises olukorras... Ja ma nii tahtsin filmirolli ja seoses sellega kõik endast anda...
Samas – järgmisel casting’ul hakkasin juba üle pakkuma. Nad väitsid, et esimene oli ehedam. Lõpuks  pidin tantsima ja naerma. Naermist ma ei osanud. Üritasin küll, aga see on nii raske! Tuli võltsilt välja. Ka siis öeldi, et pakud üle.

Mis sulle seoses võtetega meenub?

Unetud ööd, ootamised... Aga ikkagi oli lahe. Olin väga heade eesti näitlejatega koos ja kogu aeg tundsin aukartust. Noh, Tõnu Kark oli seal, ja Mait Malmsten...

Kes on sinu tegelaskuju Anna?

Anna on vast abiellunud ohvitser Tanel Rõuguga (mängib Sergo Vares – toim). Ta töötab sidekeskuses telefonioperaatorina – mul oli tohutu suur vanaaegne mehhanism ümber pea ning ühendasin juhtmeid. Meil on vaesus majas ning ma teen ettepaneku minna elama sugulase juurde Pariisi.

Tanel pole nõus, kuid siis ikkagi tekib võimalus sõita tänu sellele, et ta müüb maha mu kasuka, kõige kallima asja. Ning siis tulevad meie teele kõiksugu viperused.

Tuli osaleda ka intiimstseenides?

Suudlemise värki ikka, aga see oli hästi... sihuke professionaalne. Vägagi. Ma olen varemgi pidanud laval täiesti võõraid mehi suudlema ja seda ma ei põdenud. Ja Sergo ka, keegi ei teinud sellest mingit numbrit, ja siis ongi hästi lihtne.

Oleksid ka voodistseenidega nõustunud?

Ei. Veel mitte. Võib-olla kui mul kümnes film tuleb, võib-olla siis.

Kardab publikut

Kuigi loomult tagasihoidlik, on sul artistina väga hästi läinud?

Nojah, ei tea, jah... Üritan ikka teha nii hästi, kui oskan. Võtame või selle näitlemise – teen nii hästi, nagu ma ise arvan või oskan, ja nii kukubki välja. Eks ma ole üht-teist alateadlikult ka kõrva taha pannud. Ah, ma ei tea!...

Näiteringis käisid?

Seda meil koolis ei olnud, aga tegime kord koolis väikese muusikalise «Tuhkatriinu» loo, mis koosnes tuntud lauludest, mille tekst oli ära muudetud. Mina mängisingi Tuhkatriinut.

Ja esimeses muusikalirollis – «Miss Saigo­nis» – mängisin kooriliikmena kohe prostituuti. Pidin end muudkui hööritama, aga ma ei julgenud seda eriti teha ja Georg Malvius muudkui karjus: «More! More! More!» Mul oli isegi üks repliik, aga milline, ma ei mäleta... Mul on jube halb mälu. Vist midagi sellist, et togisime uut prostituuti Kimi, et mine võta püksid maha või midagi sellist.

Tegelikult mulle meeldis muusikalikooris väga. Hiljem osalesin ühe lauluga «Evitas» – lavale pidin minema vaid korraks, samal ajal kui teised mu ümber ringi sahmisid. Mina aga ootasin oma laulu, käisin korra üle lava ära ja siis ootasin jälle, et saaks kummardama minna.

Mulle meeldis palju rohkem, et lähen tantsin koos teistega, siis mängin vajadusel mutikest, ja etenduski läheb kiiremini edasi. Mitte et ootad ja vaatad, kuidas teistel on lõbus...

Mida sa enne lavale minekut kõige rohkem kardad?

Publikut. Mitte teatrietenduse ajal, siis saan kellegi teise kaela ajada, aga just kontserdil, kui kõik on n-ö minu peal. Rollis on ju ikka parem ja kindlam olla kui iseendana rahva ees.

Ma kardan vist kõige rohkem kriitikat. Kui päris aus olla. Väga kardan. Eriti kui näiteks olen ise loo kirjutanud, täiesti emotsiooni ajel, ja kui keegi selle põrmustab, nina krimpsutab, läheb see mulle väga korda.

Ma ei proovi enam selle inimese juuresolekul kunagi midagi. Ja ma kardan seda väga, ausõna. Alles hiljuti juhtus umbes selline asi. See polnud minu kirjutatud lugu, aga olin oma käe sellele loole külge pannud. Ma õpin sellistest asjadest, saan tugevamaks.

On sul mingisuguseid rituaale seoses lavale minekuga?

Ei, aga mulle meeldib, kui pole ootamise aega. Mitte et istun lava taga ja mõtlen, et appi, kas rahvas tuleb. Mulle meeldib, kui tulen ja lendan kohe peale. Siis jääb selline tunne, et olge tänulikud, et üldse lavale jõudsin. Natuke enda jaoks ehk mõtlen nii, kuigi ma seda välja näidata ei tohi. See on minu väike kaitse.

Üldiselt üritan lavale minna võimalikult positiivselt ja eks siis ole näha, kas see positiivsus jääb või kaob. See sõltub juba publikust.

Sest vahel ei võta publik soojalt vastu?
Ma ei vaata kunagi publikule otsa, kui laulan. Sest esiteks olen lühinägelik ja teiseks pimestavad prožektorid. Aga ega mulle ei meeldikski sulle ja sulle otsa vaadata. Vaatan pigem massi, see mulle sobib.

Minu kontserdid on tavaliselt rahulikud. Ei saagi oodata, et kõik «oo!» ja «jee!» karjuksid. Ise käisin just ühel Riho Sibula lausa meditatiivsel kontserdil ja see, et ma vaid natuke plaksutasin, et tähenda, et ei meeldinud. Ma lihtsalt ei tahtnud seda atmosfääri lõhkuda.

Oled vahel tajunud, et sa publikule ei meeldi?

Seda on juhtunud firmade üritustel, kuhu minnes pole me ise süvenenud, mis üritusele meid on kutsutud. Või pole kutsujad adunud, mis muusikat me teeme. Ja siis vahel ongi nii, et ega kedagi väga ei huvita, kas ma seal üldse laulan või ei laula.

Siis võtame ansambliga ise ka asja mõnuga – proovime eri asju, et endal oleks lõbus. Siis ei pea enam pabistama, et kõik midagi tohutult ootavad. Sest keegi nagunii midagi ei oota.

Raha on ju vaja teenida...
Vahel ei ole sellised üritused ebameeldivad. Vahel on inimestel klaasid käes, aga kõik kuulavad, ja kui kontsert saab läbi, söövad edasi.

Hoog võib peale tulla

Sul on ka töökoht Elleri muusikakoolis?
Jah, olen seal lauluõpetaja, annan eratunde, üks õpilane korraga. Klassi ette astuda oleks mulle liig. Algul arvasin, et pean igati õpetajalik olema – natuke range ja et hoian õpilastega distantsi. Tundi ei lähe ma iialgi tossudega, kindlasti kas või väikese kontsaga. Sest ma ikka pean endast natuke pidama, et nad saaksid minust pidada. Tunnen, et pean olema eeskujuks. No eks mul ole tuttavaid õpetajaid ka, kes kõik jagasid õpetussõnu, kuidas olema pean.

Su elu möödubki praegu Tallinna ja Tartu vahet tiireldes?

Praegu olen rohkem Tartus. Seal on ka minu elukaaslane, me elame seal.

Tiit Kevad, trummar?

Just. Ta mängib minu bändis ja ka kõikjal mujal, paljudes Vanemuise projektides. Tiit on rohkem indie-popi austaja, tema kooliaegseks bändiks on Sitimaan.

Kuidas kohtusite?

«Evita» etenduse ajal, tema mängis bändis. Suvel sai juba kuus aastat täis.

Millal pulmakellad löövad?

Ma ei tea, veel vist ei löö. Aga noh, vaatame...

Bioloogiline kell tiksub?

Kusjuures, mu õde sai 1. oktoobril teise lapse!
Olen selle peale mõelnud, mul käivad vahel sellised hood peal. Kui teiste lapsi näen. Võib-olla varsti.

Siis, kui järgmine hoog peale tuleb?
See on ikka nii, et juba otsustan ära, et jah, nüüd võiks, siis samas tekib ka väike hirm. Väga palju ju muutub. Kogu elu muutub.

Kardad, et tähtsaim pole enam laulmine, vaid laps?

Samas, ma tahan kellegi eest vastutada ja hoolitseda. On kohe selline vajadus. Ja Tartus on mul päris palju aega ka, kool on vaid kahel päeval. Ja koera Tiit ei luba võtta! Üks minuvanune Kilingi-Nõmme sõbranna, kes elab Tartus, sai just lapse. Üldse saavad tuttavad minu ümber praegu lapsi, kõik on sellises vanuses.

Selektiivne mälu

Olid ise väiksena sama malbe nagu täiskasvanuna?

Ei tea jah, kas ma pahandust tegingi, olin selline pensionäride sabas käija. Mul olid eakad sõbrannad eesotsas Lonni-tädiga. Meid oli peres kolm last ja viis aastat vanema õe võim käis meist vennaga üle. Ja eks meil tuli temaga kiskumist ka ette. Tema mängis oma nurgas legodega, mina teises Barbiedega.

Tõeline üheksakümnendate lapsepõlv!

Kõige huvitavam, et vanemad ei pidanud Barbiesid mulle ostma. Sain nad kõik lauluvõistlustelt, eriti «Laulukarussellilt». Mäletan, kuidas ükskord Eve Viilupile ütlesin, et tahaks seekord Keni, aga Viilup arvas, et Ken pole üldse nii tore. Et meil on üks uus Barbie, võta see!

Kurvastasin, kui meie siiami kass ühel Marina-nimelisel Barbiel pea otsast ära näris. Ja kui ma talle pead üritasin tagasi suruda, oli ta nihuke (Liisi tõstab õlad üles nii, et kaela pole ollagi – toim).

Kilingi-Nõmme kandis laiuvad imeilusad männimetsad...
Suvisel ajal on nii hea mõelda, et lähen toon metsast natuke mustikaid, ja vähem kui viie minutiga olengi juba seal.

Nüüd oskan seda keskkonda eriti väärtustada. Aga tegelikult võiks Kilingi-Nõmmel rohkem üritusi toimuda küll. Varem, kui klassiõega välja läksime, tähendas see seda, et vuhvisime ennast üles ja läksime tegime lihtsalt linna peal tohutu suuri tiire. Kõndisime ja läksime siis koju tagasi.

Sest diskole polnud kuhugi minna?
Üks koht oli, Gia baar, aga see on linnast nii kaugel, Saarde kiriku juures.

Sa pole ju teab mis pidutseja?

Kui on tore seltskond, siis vahel ikka tahan. Mulle on meie Otsa-kooli kursus väga lähedaseks jäänud, üritame koos käia. Meie Riina Riistopiga teeme teistele süüa. Varem keetsime spagette hakkliha ja tomatipastaga, aga see ei tulnud eriti hästi välja, nüüd oleme siiski juba kiita saanud. Viimati küpsetasime õuna-plaadikoogi.

Äkki oled purjuski olnud?

Olen, muidugi olen! Olen küll, jah. Aga võõrad seda näha ei saa.

Jood üksinda?!

Ei-ei, kui alkoholi tarbin, siis turvalises seltskonnas. Vahel ka mõnel esietenduse peol. Aga lihtsalt et lähen Hollywoodi klubisse, võtan dringi näkku ja hakkan näppu vibutama, sellist asja ei ole. Pealegi olen muusika suhtes väga valiv. Tahan, et see oleks retrolikum... Võib-olla olen vanaks saanud?

Kahekümne viieselt?

Mul on vanaaegne muusikamaitse. Eile ostsin endale Kustas Kikerpuu, Alo Mattiiseni ja Tõnis Mägi «Kullafondi» plaadid.

Millistest iseloomuomadustest tahaksid lahti saada?

Laiskusest. Otsustusvõimetusest. Laiskus on põhiline. Eriti kui Tartus olen. Kui mul ikkagi vajadust pole, võin alles kell neli õhtul hommikumantlist välja astuda. Mingil hetkel hakkab see aga ajudele käima, tahaks natuke päevavalgust ka näha. Lihtsalt mul võtab palju aega, et ennast ärksaks saada. Lõpuks pean ennast näpistama hakkama.

Milles see otsustusvõimetus väljendub?

Et ma ei suuda otsuseid langetada.
Vaat, on veel üks asi, mis mulle enda juures ei meeldi – selektiivne mälu. Kui keegi küsib, mida sa viimase kuu jooksul teinud oled, siis pean tükk aega mõtlema. Pean kalendri lahti lööma, muidu ma ei mäleta.

Mul on tunne, et tean vaid asju paar päeva ette. Sest kui ma millegi ära teen, siis on – tehtud, mul ei ole seda enam. Okei, nüüd tean seda küll, et olen filmi teinud. Aga väiksemad asjad kuidagi kaovad ära... Väga halb mälu on mul.
Mis see küsimus oligi?...

CV Liisi Koikson

Sündinud 4. juunil 1983.
Lõpetanud Kilingi-Nõmme gümnaasiumi ja Otsa-nimelise muusikakooli.
Elukaaslane trummar Tiit Kevad.
Mänginud paljudes muusikalides («Evita», «Aida», «Helisev muusika», «Georg», «Jesus Christ Superstar» jt).
Osalenud väga edukalt paljudel lauluvõistlustel («Laulukarussell», «Estvokaal», Eesti Eurovisiooni eelvoor, Raimond Valgre lauluvõistlus jt).
2006. aasta parim Eesti naisartist (Kuldne Plaat).
Esindas 2002. aasta Eurovisioonil taustalauljana Maltat.
Plaadid: «The Gemini Diaries» (2002), «Liisi Koikson» (2003), «Väike järv» (2005), «Väikeste asjade võlu» (2007) jt.

Teised Liisist

Andri Maimets

sõber

Liisi meenutab mulle ühte sumedat suvehommikut – seda õnnisrahulikku salapärast aega, mil päike veel ei paista, kuid sa võid kindel olla – kohe-kohe tuleb ta välja.

Lisaks sellele, et Liisi on üks imelisemaid Eesti lauljatare, on ta siiras ja südamlik tüdruk, kes – vähemalt sõprade ees – on alati aval ja aus. Olgu siis põhjust kurvastamiseks või rõõmustamiseks. Liiatigi teeb ta jumalikke küpsetisi. Kui tuju tuleb. Või kui tal tekib tunne, et just see võiks näiteks tema sõpru lohutada. Mind on see aidanud.