USA memod: Ansipit kritiseeritakse vähe

Andrus Ansip. Foto: Artur Sadovski

USA Tallinna saatkonna diplomaadid on Wikileaksi kaudu lekkinud dokumentides aastaid üksikasjalikult analüüsinud Eesti võimuliidu tervist ja riigijuhtide tausta. USAd on huvitanud ka Eesti poliitika tulevikutegijad. Peaminister Andrus Ansip pälvib Washingtoni saadetud sõnumeis kriitikat üpris harva.

Saatkonna Eesti sisepoliitika analüüsid käsitlevad näiteks nii erinevate valimiste eelset olukorda, valimistulemusi, koalitsioonisiseseid lahkhelisid ja vaidlusi kui ka opositsiooni käike võimuletulekuks, teinekord aga ka olukorda üksikute probleemide lahendamisel – kajastades sedagi, mida on teada ühe või teise olulisema tegija suhtumisest USA välispoliitika eesmärkidesse.

Eesti siseasju käsitleb USA memode lipikusüsteemi järgi 262 raportit. Nende memode allikaks on sageli olnud kohtumised asjaosaliste endiga, alates presidendist, ministritest, riigikogulastest, parteifunktsionääridest kuni politoloogideni. Saatkonna vestluspartnerite avameelsusaste on samas küllaltki kõikuv.

Näiteks kõige tugevam kriitika Eesti valitsusjuhi Andrus Ansipi kohta Wikileaksi kaudu lekkinud Eesti poliitikute vestlustest USA diplomaatidega ei pärine hoopiski president Ilveselt, nagu väidab kuulujuttudes levinud eksiarvamus.

Ansipi peapööritus edust

Olles nii Ilvese kui Ansipiga seotud materjali täielikult läbi vaadanud, veendus Postimees, et mingeid Ilvese hinnanguid peaministri kohta üheski meie käsutuses olevas USA Tallinna saatkonna ettekandes ei esitata.

Üllatava avameelsusega valitsusjuhi kohta paistis vestlustes ameeriklastega silma hoopis Reformierakonda kuuluv riigikogulane Silver Meikar, kelle sõnul üritas Ansip teha 2007. aasta suvel riigikogust oma kummitemplit ning valitseda Eestit «presidentaalse» peaministrina.

2007. aasta juulis Ansipi valitsuse esimese saja päeva kohta Washingtoni saadetud ettekandes teatas Ameerika saatkond Tallinnas: mitmed parlamendisaadikud on väljendanud neile muret, et Ansip võib oma positsiooni nii võimuliidu partnerite kui riigikogu suhtes üle hinnata.

Wikleaksi lekketagi oli tol ajal Eestis avalik saladus, et mitmete võimupoliitikute meelest oli Ansip pärast 2007. aasta märtsivalimistel saadud 22 500 häält ning aprillikuist pronks­ööd taevasse kerkinud toetusreitingut nina liiga püsti ajanud. USA saatkonna memost loeme: «Vestluskaaslased IRList ja SDEst ütlesid meile, et nende arvates on Ansipil edu pähe löönud.»

Seda näitas saatkonna materjali hinnangul toonaste maksumuudatuste menetlus parlamendis – Reformierakond lubas eelnõu aruteluks enne vastuvõtmist ainult kaks nädalat.

USA ametnikega kõnelnud Silver Meikar hindas, et see tekitab ebamugavust riigikogulastes, sh on mitmed neist Ansipi oma erakonnast. «Parlament ei saa olla Ansipi isiklik kummitempel,» ütles Meikar. «Loodan, et see ei saa uueks trendiks.»

Meikar arvas kõneluses samuti, et Ansipi kõige lähemad usaldusalused, välisminister Urmas Paet ja Reformierakonna saadik Keit Pentus, peaks andma valitsusjuhile nõu, hoidmaks ära soovi saada «presidentaalseks» peaministriks. Samas, kuna mõlemad võlgnevad Ansipile oma kiire tõusu erakonnas, ei ole selge, kui agar oleks kumbki neist Ansipit tasakaalustama.

Toonane IRLi parlamendisaadik Ott Lumi ütles selle kohta saatkonna esindajale: «Ainus, kes suudab Ansipit neil päevil tasakaalustada, on Ansip ise.» Lumi hinnangul «oleks abiks, kui Ansip peaks rohkem nõu koalitsioonipartnerite ja parlamendiga».

Riigikogu liige Silver Meikar kinnitas eile Postimehele, et tal pole mingit kahtlust, et Ansipi puhul on tegu «parlamentaarse demokraatia austaja ja vabaduste eest seisjaga, nagu valitsusjuhilt oodatakse».

Nn Wikileaksi memode sisu ta kommenteerida ei tahtnud, sest need on tema sõnul USA diplomaatidelt varastatud. Samuti ei täpsustanud ta, miks ta esitas oma kriitikat Ansipi suunas 2007. aastal just suhtluses ameeriklastega. «Olen liberaal ning kuulun Reformierakonda just seetõttu, et meil sõnavabadusega probleeme ei ole,» ütles ta.

Eelnev ongi peaaegu et ainus tõsisemalt Ansipi-kriitiline episood algselt Wikileaksi kaudu lekkinud ning hiljem Norra ajalehe Aftenposten abil ka Postimeheni jõudnud USA Tallinna saatkonna diplomaatilistes ettekannetes aastaist 2006–2010.

Stalnuhhini hüüatus

2009. aasta oktoobrist on pärit USA saatkonna poliitika- ja majandusametniku Marc Nordbergi Narva-külastuse kirjeldus 23.–24. septembril. Tema kõnelusest linnavolikogu esimehe, keskerakondlase Mihhail Stalnuhhiniga on memos eraldi välja toodud tsitaat «Ansip on idioot!».

Dokumendist jääb samas selgusetuks, kas tegu on Stalnuhhinile omistatud mõtteavaldusega või pigem hüüatusega, mille abil Stalnuhhin illustreeris Narva linnaelanike meelsust, mis tema hinnangul seal Eesti peaministri suhtes valitseb. Samuti oli Ansipi euroga ühinemise poliitika Stalnuhhini hinnangul omavalitsuste jaoks katastroofiline. Stalnuhhini kommentaari Postimehel saada ei õnnestunud.

Mõnevõrra kriitiliseks võib pidada ka ühes memos leiduvat hinnangut Ansipi keeleoskuse kohta – et ta räägib inglise keelt tugeva aktsendiga, kuid samas saab kõneldust hästi aru. Enamasti aga – ning see on läbivaks jooneks paljudes neist 93st USA saatkonna ettekandest, kus Ansipi nimi üldse esineb – on ameeriklastest autorid talle andnud ülevoolavalt kiitvaid hinnanguid.

Näiteks president Bushile 2006. aasta lõpus toimunud Eesti-visiidiks koostatud memos: «Peaminister Ansip on Eesti kolme erakonna koalitsioonivalitsuse dünaamiline liider ja USA välispoliitika eesmärkide ning poliitikate väga tugev toetaja.»

Samas oli Ansip 2005. aastal valitsusjuhiks saades ühe memo kohaselt olnud «asjatundjate arvates poliitiliselt kergekaaluline» ning tema valitsusest pidi saama pigem kohatäide valimisteni – kuid Ansip osutus «üllatavalt populaarseks juhiks».

Ansipi enda hinnanguid Eesti sisepoliitika kohta on saatkond edastanud mõnevõrra vähem kui Ilvese omi. 2006. aasta lõpul, mil nii Ilves kui Ansip jõid saatkonnas kohvi pärast sissekande tegemist kaastunderaamatusse ekspresident Gerald Fordi surma puhul, sõnas toonase Reformierakonna-Keskerakonna-Rahvaliidu koalitsioonivalitsuse juht saadikule, et Reformierakond ei nõustu kunagi osalema Edgar Savisaare juhitavas valitsuses ega andma Keskerakonna kätte välisministeeriumi.

Ent vastav memo nendib, et Ansip on Keskerakonna suhtes väljendustes märksa tagasihoidlikum kui Ilves – ilmselt seepärast, et tegemist oli ikkagi koalitsioonipartneriga. Ansip ei välistanud ka taas koalitsiooni minekut Keskerakonnaga pärast 2007. aasta valimisi, kuid samas mainis võimaliku partnerina ka IRLi.

Ansip rääkis tol kohtumisel ka Soomes toimunud Vene presidendi Vladimir Putini kohtumisest Euroopa Liidu juhtidega ning märkis, et Putinil õnnestus selle käigus solvata peaaegu kõiki Euroopa Liidu olulisemaid riigijuhte.

Ainus koht USA saatkonna memodes, kus aga puudutatakse Ilvese ja Ansipi suhteid, on 22. maist 2009 pärit raport sotside lahkumise kohta võimuliidust. Seal öeldakse, et kuigi president Ilves allkirjastas Ansipi nõudmise vallandada kolm SDE ministrit, tegi ta avalduse, mille kohaselt «Ansip peaks küsima parlamendilt uut mandaati». Samas on märgitud, et Ilvesel puudub võimalus Ansipilt tagasiastumist nõuda ning Ansip on ka selgelt öelnud, et ei kavatse seda teha.

Põlvkonnavahetus

Hulk sisepoliitikamemosid ei keskendu aga sugugi üksikute poliitikute tegevusele. Nii on USA saatkond 2008. aasta novembris koostanud põhjaliku ülevaate Eesti poliitikute järgmisest põlvkonnast, kelle seas tõstetakse esile seitset «tõusvat tähte» – nemad peaksid jõudma Eesti juhtkonna tuumikusse.

Tagantjärele hinnates on saatkond mööda lasknud kunagise Res Publica peasekretäri Ott Lumi osas, kes on praeguseks aktiivsest poliitikast lahkunud. Teised mainitud on endiselt poliitikas – ehkki parteijuhiks pole keegi neist tõusnud ja Margus Tsahkna pole ka enam IRLi peasekretär.

Ülevaade märgib, et nõukogudejärgset Eestit ongi iseloomustanud riigijuhtide noorus – näiteid on 32-aastasena peaministriks saanud Mart Laarist kuni 28-aastaselt kaitseministriks saanud Sven Mikserini.

«Juhatatud võimule läbi poliitika, mis oli välja töötatud, et puhastada poliitilised instantsid nõukogudeaegsetest sidemetest, on paljud Eesti tänased poliitikud olnud võimul 1990ndate algusest. Senini noored, jäävad paljud neist poliitikuist võtmetegelasteks veel aastateks.

Samal ajal on Eesti poliitikasse oma jälge jätmas ka hulk märkimisväärseid uustulnukaid. Seitse neist on selles memos esile tõstetud. /---/ Need värsked riigikogulased näivad olevat valmis tõusma Eesti juhtkonna tuumikusse.»

Kolm esiletõstetut on Reformierakonnast, kaks Keskerakonnast ja kaks IRList. Näiteks saatkonna huvist Eesti poliitikute omavahelise vägikaikaveo vastu võib samas tuua 2008. aasta augusti lõpus koostatud memo, mis arutleb, kas IRL võiks minna koalitsiooni Keskerakonnaga ja Reformi üle parda heita.

«Liigub järjekindlaid ja usaldusväärseid kõlakaid, et Keskerakonna esimees Edgar Savisaar sooritab manöövreid, suundumaks taas üleriigilisse poliitikasse (ta on praegu Tallinna linnapea) ning on valmis selle nimel lubama ükskõik mida – sealhulgas pakkuma IRLile nii peaministri- kui ka ELi voliniku kohta –, kui IRL läheks koalitsiooni Keskerakonnaga. Mõned kuulujutud isegi väidavad, et Savisaar värbab juba oma järgmise valitsuse jaoks meeskonda.»

Siiski leidis saatkonna ettekande koostaja üpris ettenägelikult, et Eestis võimu ümbermängimine väga tõenäoline ei ole ning võimuliidus on eelseisvate raskustega toimetulekuks head eeldused: «Reform on varem näidanud, et on valmis minema koalitsiooni peaaegu ükskõik kellega, jäämaks valitsusse.»

P.S.

Postimees toob oma veergudel Eesti lugejani artikleid, mis põhinevad Wikileaksi materjalidel ja käsitlevad USA suhteid Eestiga, sealhulgas Ameerika diplomaatide hinnanguid meil toimuva kohta. Eelkõige on tegu USA Tallinna saatkonnas kirjutatud ettekannetega.

Kogu andmebaasi mahust on see tilluke kild, ometi on jutt kokku sadadest dokumentidest, mis hõlmavad ajavahemikku 2006.–2010. aasta algus. Selle aja jooksul on Ameerikat Eestis esindanud kolm suursaadikut – algul Aldona Wos, maist 2007 Stanley Davis Phillips ning 2009. aasta detsembrist praegune saadik Michael C. Polt. (PM)

KOMMENTAAR

Andrus Ansip
peaminister

Vastupidiselt eeldatule pole Wikileaksi kaudu lekkinud materjal tekitanud tohutuid skandaale Eestis ega mujal maailmas. Vastupidi, mina olen saanud tänu Wikileaksile veendumuse, et Ameerika Ühendriikide välispoliitika on veelgi enam väärtuspõhine, kui see ametlikest avaldustest on paistnud.

Vestlustes hindan ma ausaid ja otsekoheseid seisukohti. Kui pole siirust, ei teki ka usaldust. Kui pole usaldust, pole poliitiku käitumine sõpradele etteaimatav. Edukas koostöö nendega, kes sind ei mõista või kellele sinu käitumine pole prognoositav, pole mõeldav. Avameelne ja aus suhtlemine sõbralike riikide diplomaatidega võib riigile palju kasu tuua.

2007. aasta juulis rääkisid paljud Ansipi edust tekkida võivast peapööritusest. Võrreldes toonastes ajalehtedes avaldatuga on Ameerika saatkonnast Washingtoni saadetud memos «mitmed parlamendisaadikud» ja Silver Meikar neid hirme võrdlemisi kahvatult kirjeldanud. Aeg on näidanud, et mingit peaministri ainuvõimu pole Eestis tekkinud.

Meil on jätkuvalt koalitsioonivalitsus, kus küll peetakse kirglikke vaidlusi, aga kus kõik otsused langetatakse konsensuslikult. Minu hinnangul on ka parlamendi roll viimastel aastatel pigem suurenenud. Just kriisi ajal tegutseti kiiresti ja ühtselt. Avalikkuse tugev toetus ja valitsuse püsimine on andnud Eestile poliitilist stabiilsust ja kindlustunnet, mida tasub eriti hinnata turbulentsetel aegadel.