Füüsiline vägivald koduseinte varjus

Foto: Elmo Riig

Kui sotsiaalministeerium paari aasta eest laste füüsilist karistamist keelustada tahtis, pidasid emotsionaalsed netikommentaatorid seda riigi katseks sekkuda liigselt peresuhetesse. Imestati, millised mõjutusvahendid lapsevanema käsutusse siis üldse jääksid.

Füüsilist karistamist ei keelatud ning selle aasta alguses ametist lahkunud õiguskantsler Allar Jõks tõdes kahetsusega, et Eesti ühiskond pole veel valmis seda teemat ratsionaalselt käsitlema. Laste kehaline karistamine pole lubatud kaheksateistkümnes Euroopa riigis. Esimese riigina keelas selle 1970. aastal Rootsi.

Tallinna lastehaigla kirurg Matis Märtson ei taha kasutada mõistet «lapse karistamine», sest tema hinnangul see justkui õigustaks lapse vastu suunatud vägivalda. Arstina nimetab ta seda väärkohtlemiseks.

«Lapse väärkohtlemine on mis tahes käitumine lapse suhtes, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seades ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi. Väärkohtlemine võib olla nii füüsiline, seksuaalne, psühholoogiline kui emotsionaalne, aga ka lapse hooletusse või ravita jätmine,» selgitab Märtson.

Sotsiaalministeeriumi laste õiguste ja teenuste juht Anniki Tikerpuu ütleb, et kuigi laste karistamine füüsilist vägivalda kasutades või muul moel alandades on olnud aastasadadepikkune traditsioon, elame me tsiviliseeritud ühiskonnas, kus on keelatud üksteisele haiget teha ja teist alandada. Laste puhul see põhimõte aga just nagu ei kehtiks. «Me ju ei kujutaks ette, et ülemus tutistab alluvat tegemata töö pärast,» toob ta näite.

Kui levinud on laste füüsiline karistamine Eestis, ei oska keegi täpselt öelda, sest seda tehakse koduseinte vahel ja avalikkuse eest varjatult. Probleemi olemasolu näitavad aga inimeste hoiakud, mis üsna suures osas sallivad laste füüsilist karistamist kui kasvatusmeetodit.

EMORi 2006. aastal tehtud analüüsi tulemusena selgus, et laste füüsilist karistamist peavad teatud olukordades õigustatuks 38 protsenti eestimaalastest. Vastanuist 59 protsenti leiavad, et füüsiline karistamine on vägivald, mis ei ole õigustatud.

Samas teavad kaks kolmandikku vastanuist peresid, kus lapsi on füüsilise vägivallaga kasvatatud. Nii et kuigi ühiskondlikud normid tervikuna ei pea laste füüsilist karistamist õigeks, siis tegelikult seda kasvatusviisi ikkagi rakendatakse.

Ka Tallinna lastehaigla ei pea eraldi statistikat nende patsientide kohta, kes on ravile sattunud vigastustega, mille tekkimist lapsevanemad selgitada ei oska. «Lapsevanema puudulik selgitus trauma tekke kohta pole absoluutne ega ka ainus väärkohtlemise kahtluse alus,» räägib Märtson.

Selgelt viitab väärkohtlemisele vigastus, mida laps endale ise eakohase tegevusega tekitada ei saa. Lisaks arvestatakse üldisemat lapsevanema ebaadekvaatset suhtumist: hiline pöördumine raskete vigastuste korral, mittesobiv või kahtlane selgitus ja selle muutmine eri vigastuste ilmnemisel, aga ka süüdistav ja üleolev hoiak meditsiinipersonali suhtes. «Väärkohtlemisele on iseloomulik ka lapse puudulik hügieen ja ebakohane riietus ning saatjana vend, õde või koguni naaber,» loetleb arst erinevaid ohumärke.

«Eri uuringute andmetel on väärkohtlemise suhtes kõige ohustatumad ikkagi imikud. Samuti võivad väikelaste väärkohtlemisel olla väga traagilised tagajärjed,» ütleb Märtson.

Nii näiteks on USAs tehtud uurimuse põhjal 85 protsenti alla 10-aastastest tapetud lastest olnud väärkohtlemise ohvrid, neist 63 protsenti on tapnud oma vanemad. Laste väärkohtlejatena tulevad sageli ilmsiks laste isad ja kasuisad, emad ei pruugi probleemist isegi teadlikud olla. Suur osa väärkohtlemise ohvritest on varem pöördunud vigastustega erakorralise meditsiini osakonda. Seega olnuks võimalik vältida väärkohtlemise jätkumist, kui see oleks ära tuntud ning sellele adekvaatselt reageeritud.

Väärkohtlemisjuhud erinevad nii vigastuste iseloomu kui ka teo motiivi poolest. Viimast peetakse edasise lapse kaitsmise seisukohalt tähtsamaks kui kliinilist diagnoosi. Suurem osa väärkohtlemistest on seotud lapsevanema impulsiivse käitumisega ja vähemalt osal sellistel juhtudel lapsevanem tunnistab väärkohtlemist.

Sotsiaalministeerium pole loobunud eesmärgist laste füüsilist karistamist tulevikus seadusega keelata. Vaadates teiste riikide kogemust, on lapse kehalise karistamise keelustamine eelkõige hoiakute ja väärtuste kujundamise küsimus. «Me peaksime jõudma selleni, et lastesse suhtutakse austavalt ning vanemliku kasvatuspraktika hulka last alandavad meetodid ei kuulu,» kirjeldab Tikerpuu seaduse eesmärki.

Tikerpuu sõnul alustab ministeerium seekord inimeste teadlikkuse tõstmisest ja esimene sammuna algab oktoobris laste kehalise karistamise vastane kampaania «Käed on hoidmiseks, mitte karistamiseks».

Kuigi praegune lastekaitseseadus otsesõnu ei keela füüsilist karistamist, ei luba seegi vanemate omavoli all kannatavat last tähelepanuta jätta.

«Raskete kehavigastustega laps võetakse tavaliselt haiglasse, kus samal ajal raviga selgitavad haigla sotsiaaltöötajad välja lapse koduse raviturvalisuse. Tõsise, kuid haiglaravi mittevajava väärkohtlemise korral oleme lapse turvalisuse tagamiseks abi palunud politsei lastekaitsetöötajatelt,» selgitab Märtson väljakujunenud praktikat.

Kõige suurema ja keerukama grupi moodustavad kergete kehavigastustega ja väärkohtlemise kahtlusega patsiendid. Sellises olukorras on valvearstil üsna keeruline delikaatselt asjakohast infot koguda. Põhjendamatud kahtlused loomulikult solvavad lapsevanemat ning ka lastehaiglas on esinenud juhtumeid, kui lapsevanem on arsti tegevuse peale kaebuse esitanud.

«Seega, koduse olukorra ja probleemide analüüsi ning lastevanemate nõustamisega peaks tegelema peremeditsiini- ja sotsiaaltöötajad. Nende lülide koostöö vajaks küll täiustamist,» leiab Märtson.