Edev, rumalavõitu, ambitsioonikas. Tema ongi wannabe!

Tuttav vaatepilt seltskonnaürituselt: iidol ja tema samal õhtul tekkinud austajanna. Pilt on illustratiivne ja tehtud Liina Paakspuu mängufilmi «Soovide puu» võtetel. Foto: Toomas Huik

Mida aeg edasi, seda rohkem tükivad seltskonna­piltidele poliitikud, moedisainerid, kokad ja meikarid, kelle pärusmaaks peaks olema hoopis riigikogu, meigisalong, köök või moeateljee.

Viisteist aastat tagasi maailmas laineid löönud Briti tütarlasteansambli Spice Girls esimest hitti esitas teiste seas ka nooruke Victoria Adams.

Ja kuigi tänaseks on temast saanud Beckhami perenime kandev ja glamuurietaloniks peetav proua, kes lisaks laste sünnitamisele üritanud läbi lüüa nii sooloartisti, tõsielutähe, staarisaadete kohtuniku kui ka moekunstnikuna, on ta praegusele põlvkonnale ikkagi enim tuntud kui jalgpallur David Beckhami käevangust kramplikult kinni hoidev wannabe. Inimene, kes kangesti tahaks olla keegi, kes ta pole, ja kuuluda sinna, kuhu ta ei kuulu.

Avaliku elu tegelasena kordki tähelepanu kogenud inimesed tahavad millegipärast endiselt pildil püsida, sest nad teavad täpselt: kui sind seal pole, pole sind olemas.

Kuulsuse narrid
Näiteid võib tuua mujaltki. Võtkem või Alla Pugatšova elukaaslased. Uskumatult kaua püsis tema kõrval küsitavate vokaalsete võimetega Filipp Kirkorov, kellele ihaldatud laiem tähelepanu naeratas suuresti tänu lauljast isale ja kuulsale abikaasale. Mis aga ei takistanud meest veel mõne aasta eest Eurovisiooni lauluvõistluse kuluaarides ihukaitsjatest ümbritsetuna liikumast, lõbustades sellega ajakirjanikke kogu Euroopast.

Samas ei täi vähem kui miljonilise rahva-arvuga eestlasedki trendist maha jääda, seda enam, et siin on püünele pääsemine mitu korda lihtsam kui mujal.

Eriti õõvastavaks näiteks kujunes kahtlemata detsembris Tallinnas peetud Euroopa filmiauhindade kätteandmise tseremoonia, kus ligi paari tuhande saalisviibinu hulgas oli väärikaid filmitegelasi häbiväärselt vähe.

Käputäie tõeliste staaridega kõndis punasel vaibal hoopis suur hulk meie kodukootud tähti alates pistisekahtlusega eksministrist ja staarkohvikupidajatest stilistide ja tantsustaarideni välja. Kutse oli saanud kes iganes, kel filmitegelaste peole enese smugeldamiseks tutvusi jagus; võimalusest punasel vaibal välklambisähvatuste sajus poseerida ei öelnud keegi neist ära.

Vähe sellest. Alles hiljuti lahutasid telestaaridena – ja mitte «Võsareporteris» – vaatajate meelt pool elu trellide taga istunud mees, ligi kümne aasta eest tõsielusarjas vägivallatsemisega silma paistnud vormitu strippar, ligi miljoni krooni riisumises kahtlustatav «politoloog», viinakuradi küüsis laulja ja äsja ekraanil figureerinud, kuid sama kiiresti ka unustatud reality-staar.

Või silmitseme pärast hiljutist raadio muusikaauhindade jagamist võetud seltskonnafotot, kus muusikust elukaaslasele ulatatud auhinda näksab hoopis kavalalt kaameraga flirtiv meikar. Rokkarite ümber tiirlevatest või tiirelnud stilistidest ja modellidest ei maksa rääkidagi.

Meenutame ka läinud aastat kokku võtnud telesaadet, kus Mart Juure ja Andrus Kivirähki kõrval istus – nagu võrdne võrdsete seas – näitleva juuksuri täiesti tundmatu tüdruksõber, piinates vaatajaid oma arvamusavaldustega.

Tippuudis saabus aga paari nädala eest, milles järjekordne tantsusaates hoogsalt jalga keerutanud näitlev juuksur teatas, et kandideerib märtsikuus peetavatel valimistel... riigikokku!

Mis ometi toimub? On see mõneti ellujäämisinstinkt? Või on tegu lihtsalt edevuse ja igasuguse (enese)kriitika puudumisega? On see kõik pelgalt viimase aja suundumus või on nii olnud ka Eesti lähemas kultuuriloos? Millest üldse üht wannabe’d ära tunda?

Ande austajad
Palume olnud aegu meenutada kahel meie vanema põlve näitlejal – Eesti teatri grand old lady’l Silvia Laidlal ja grand old man’il Jaanus Orgulasel.

«Kui «Kevades» Tootsi mängisin, aga ka etendustes «Õnn kaasa» ja «Rõõmu otsingul» (1950ndad aastad – toim), olin nn rahva lemmik,» meenutab Tootsi 1500 korda kehastanud Orgulas, kes läinud ajalukku ka esimese eestlasena, kes Elbruse tipu vallutas.

Neiud tundsid noore sarmika näitleja vastu varjamatut huvi, ent Orgulase sõnul ei kumanud sellest läbi ei seksuaalset tagapõhja ega tema tuntuse najal karjääritegemise soovi. Pigem võis neid nimetada tänapäeva mõistes fännideks: «Nad lihtsalt austasid kunsti ja seeläbi ka näitlejat. Seda tööd, mida tegi inimene laval.»

Näitleja nendib, et kirju austajannadelt tuli teatrisse küll väga, väga palju. «Aga see oli niisugune puhas imetlus,» rõhutab ta. «Kui olin poissmees, selline paras poiss, 25–30-aastane, elasin Kadriorus. Tulin kord õhtul pärast etendust koju, ning trepikojas ootas mind tütarlaps. Lausa värises üle keha.

Ja küsis, et kas tuleksin tema sünnipäevale. Küsisin vastu, et kui vanaks te saate. Viisteist! Andsin siis ümber nurga mõista, et kui saate kakskümmend viis, tulen hea meelega...»
Kuid mis toimus toonastes kunstiinimeste kogunemiskohtades Kuku klubis või eliitrestoranis Gloria? Kas kuulsuse narrid neisse lõbustusasutustesse ei imbunud?

«Ei, sinna neid ei lastud, seal niisugust asja tunda ei olnud,» kostab Orgulas, «igatahes silmapaistvalt küll mitte, sest sellised naised on ju omamoodi poolprostituudid.»

Silvia Laidlale meenub omakorda juhtum, millest ta aga kaugeleulatuvaid järeldusi ei tee – võimalik, et inimesele oli ta sümpaatne just oma töö kaudu.

«Tuleb tänaval vastu, kaabu vastu rinda: «Kas te mäletate mind?» Vastasin, et mäletan küll – teil on kaks tütart ja kolm poega,» jutustab Laidla muheldes. «Aga ega see vastus teda kohutanud. Järgnes ja järgnes ja järgnes mulle, kuigi ma tänavalt ära pöörasin. Saan muidugi aru, mul ju kesklinna korter, võib-olla see pakub kellelegi huvi, ega tea ju... Ühesõnaga, inimesi on igasuguseid...»

Orgulas ütleb, et võtab vahel kepi kätte ja läheb jalutama. «Ning siiamaani mõni inimene lihtsalt tuleb ja ütleb, et näete, nüüd on teil kepp käes, aga kas te teate, kuidas ma omal ajal 32 korda «Õnn kaasa» vaatamas käisin. Ja seda juhtub peaaegu iga päev, kui linna lähen.

Kukun küll ennast kiitma, aga see on ikkagi nagu kaua kestnud joovastus näitemängust või lauljast või näitlejast. See on teistmoodi kui tänapäeval,» on ta veendunud. «Praegu, tundub küll, on ainult money-money.»

Ta paneb neidudele ja noormeestele, kes seltskonnaüritustel või ööklubides kuulsusi landivad, südamele: lugege parem mõnd head raamatut. Valik on suur ja tuleb ka tunduvalt odavam: «Kujutage ette, mitu head raamatut saab osta selle raha eest, mis ööklubis kokteilide imemiseks kulub!»

Wannabe’d ja groupie’d
«Vanasti kutsuti sellist asja teise päikese valguses hiilgamiseks,» põrutab lauljanna Anne Velli, kelle hiilgeaeg lauljana jäi 1970ndatesse, kuid kes praegugi edukalt nii lauljana kui ka omaloodud teatris nukunäitlejana tegutseb. «Minu meelest on kogu aeg olnud selliseid inimesi, kes otsivad tutvusringkonda ja püüavad külje alla pugeda neile, kes ise midagi on. Nad püüavad tänu sellele ise suuremaks saada.»

Velli tähelepanekud algavad ajast, mil ta ise natuke tuntuks sai, sest ega n-ö tavalise inimese külje alla keegi heast peast trügima tule. Pealegi eelistas Velli alati pärast lavalt alla astumist elada võimalikult tagasihoidlikult, et mitte öelda varjus. «Ma ei tahtnud, et mind keegi tunneks või teaks. Olin lihtne tüdruk edasi, kuid paljud just seda ära kasutasidki, seda minu lihtsust ja headust,» meenutab ta.

«Nii mõnigi kord hiljem – no tõesti juba 40 aastat hiljem – on olnud juhuseid, kus Tallinnast kaugemal esinedes tuleb mõni vanem proua või härra, et kas sa tead ja kas sa mäletad. Aga tõesti mina ei mäleta ja ei tea! Aga nemad räägivad nii, nagu oleks me terve elu olnud suured tuttavad. Võib-olla on asi minu mälus...»

Vahetevahel praegugi seltskonnas liikuv näitlejanna Maria Avdjuško ei häbene nimetada ennast endiseks groupie’ks.

Avdjuško ja tema sõbranna huviorbiiti kuulusid 80ndate lõpul ja 90ndate algul Eestit väisanud välismaa artistid. Ent nad polnud tavalised groupie’d – seksi ja suhete otsimise asemel huvitasid neid hoopis uued helikandjad, mida meie poodides saada polnud.

«Neil oli tavaliselt kaasas ägedaid plaate ja kassette, ent samas oli oluline, et sai uute lahedate inimestega suhelda. Nad tõid endaga teistsugust energiat ja meeleolu, lõid pidupäeva tunde,» põhjendab ta ja lisab, et praegune Eesti meenutab kangesti nõukaaega. «Õhkkond on sama sumbunud – igav ja loid.»

Näitlejanna meelest on aga praegustel kiibitsejatel hoopis teised eesmärgid kui helikogu täiendamine: «Oleme tihtipeale seltskonnaüritustel vaadanud, et issand jumal, needsamad näod jälle siin?! Et kes need on? Ja kuidas nad siia said?»

Tavaliselt on kontvõõrad riietunud silmatorkavamalt kui teised. Ja mis veel Avdjuško sõnul oluline: «Nende silmad põlevad peas, nad üritavad silmsidet luua, sest nende inimeste jaoks on üritusel kohal olla eriti šeff.»

Ta tunnistab, et kui on tarbitud teatud kogus alkoholi, võib selline tähelepanu objektile isegi meeldima hakata. «On ju lahe, kui keegi sulle andunult otsa vahib, ja siis sa vastad sellele: «Oo, tšau!»» Näitlejannale tundub, et mehed üritavad suhteid naistest varjatumalt, silmast silma luua.

Moraalituse taktis
Anne Velli usub, et mõttetute tegelaste pealetung on saanud teoks vaid tänu meelelahutusajakirjanduse tormilisele arengule – Nõukogude ajal polnud ju neil mõtet pildile või kaadrisse saada, sest toona pääsesid sinna vaid sotsialistliku töö kangelased, traktoristid ja kangrud.

«Siis ei saanudki asjad sellised olla. Sellised natuke naljakad ja naeruväärsed,» tõdeb ta.
«Mind isiklikult hämmastab seltskonnapilte vaadates enim, kui «kuulsad» nad kõik enda arvates on! Ise pole ju elus mitte midagi saavutanud! Näita parem oma tublidust, saavuta elus midagi!

Minu meelest on kokkadest ainus staar Dimitri Demjanov. Aga mis puudutab neid juuksureid ja maniküürijaid, siis vabandust... Õilmitseda seltskonnafotodel?! Kõige hullem, et neid ju veetakse ka televiisorisse!

Endised vangid ja vargad ja pätid ja sulid ja igasugused viinaninad... Nüüd on kõik nii suured staarid! Ma pole kaugeltki puritaan, jumal hoidku selle eest, ka mina olen noor olnud ja igasugust elu elanud, aga no mis liig, see liig! Kuhu on kadunud takt ja moraal?

Mis aga neid inimesi kõige selgemalt iseloomustab, see on rumalus. Edevus, harimatus ja rumalus. Kõik need kolm on vennad,» lausub Velli.

«Eri ajastutel on küll erinev moraal, kuid nn kümme käsku peaksid kehtima läbi ajastute,» märgib Velli ning väljendab lootust, et ehk kunagi loksuvad väärtushinnangud jälle paika. Et kunagi kaunistab inimesi taas tagasihoidlikkus. Ent ta on skeptiline: «Tean, mida noored selle jutu peale ütlevad: mis sa, vanamutt, kaagutad, sina, muld, kao ahju taha ja koo sokki!»

Õnne võimalikkusest
Üks asi on seltsielus figureerimisest karjääri edendamiseks kasu lõigata, aga kuidas võivad lõppeda isikliku õnne otsingud?

Maria Avdjuško arvab, et üldistusi teha on siiski raske. «Kindlasti on olemas palju meesnäitlejate naisi, võib-olla ka naisnäitlejate mehi, kes oma tulevast kaasat enne lavalt või kinoekraanilt imetlenud ja alles siis temaga tuttavaks saanud.

Ja kindlasti on mõned neist ka õnnelikuks saanud,» arutleb ta. «Inimestele ju meeldib, kui neid imetletakse. Eriti meestele. Kaua aga fänn seda teha viitsib, on juba iseküsimus – olme tuleb peale!»

Anne Velligi möönab, et on elu jooksul tutvusringkonnas nii üht kui teist märganud. «Naisena nagu mina, kes elus palju käinud ja näinud, ütleksin, et ega naistele eriti need niisugused «kerged» mehed meeldi. Naised tahavad, et neil oleks müür, mille taha minna või millele toetuda.

Sest lõpuks on ka see kuulsus nagu virvatuluke – täna on, homme ei ole. Ühel heal päeval on su kuulus mees tööta, pole tal enam publikut, raha saab otsa ja muud eriala ei oska... Kõik ei ole ju Orumetsad, Loobid ja Linnad.

Mäletate sellist näitlejat nagu Bruno Oja? Või siis Toivo Soosterit, kes kunagi laulis ainsa eestlasena Nõukogude Liidu eliitansamblis Družba? Mõlemad lõpetasid väga kurvalt. Toivo tuli Eestisse tagasi ja lootis, et elab vana kuulsuse peal edasi, aga seda ei olnud enam. Ei löönud enam laval läbi. Bruno Oja suri aga päris üksiku ja mahajäetuna...»

Muide, Arter püüdis ühendust võtta ka mõne wannabe’ga, ent kuulnud artikli teemat, polnud neil enam äkitselt mahti, kõnelust lükati edasi ja lõpuks ei vastatud sootuks. Nagu väljendas üks neist e-kirjas: «Loo idee on väga vahva, aga jätan seekord oma kommentaari andmata.»

Kes on kes?

•    Fänn on tegelane, kes väljendab oma tugevat poolehoidu millegi või kellegi suhtes. Tihti koonduvad nad fänniklubidesse või kirjutavad fännikirju.
•    Groupie on tegelane, kes otsib kuulsate muusikute või
VIPidega emotsionaalset ja miks mitte ka seksuaalset sidet.
•    Wannabe on tegelane, kes tahab olla keegi, kes ta ei ole, ning kes mõjub seetõttu naeruväärsena.