Meelis Luht: Ilvese või Käo tee?

Vaida jalakäijate sild 2008. aastal vahetult pärast valmimist. Foto: Liis Treimann

Miks me ei suuda riigi huvides kokku leppida, küsib Eesti Meedia juhatuse liige Meelis Luht.

Kui Andrus Ansip oleks süüdi kõikides Eesti hädades, siis mina võiksin vabalt olla Rootsi kuningas. Oleks vaid nii, justkui muinasjutus. Naeruväärselt hale on lugeda, kuulata, vaadata meie poliitikuid, nende nõunikke ja teisi silmaklappidega järgijaid, kes kõikides probleemides ainult teisi süüdistavad ja oma erakonnale trummi taovad. Süüdistuste asemel on vaja lahendusi. Samas ei tohi unustada, et lahendus ei ole olemasoleva raha ümberjagamine, sest see uut raha juurde ei loo.

Eesti majandus on nii väike, et maailmapildis ei sõltu meist mitte midagi. Lugesite õigesti, mitte midagi. Tasub vaid gaasikandil mõne rubla või naftabarrelil paari dollari võrra tõusta, kui meil on juba häda käes. Teha pole aga midagi ning kõigega tuleb vaikides leppida.

Kas praegune või eelmine või üle-eelmine valitsus oleks saanud teha midagi teisiti ja kriisi ennetada? Ei usu, või kui, siis ainult pisut leevendada. Hiljuti teatas üks maailmaorganisatsioon, et Eesti on majanduse reformimise lõpetanud, teisiti, ettevõtluse parandamiseks pole viimase aasta jooksul midagi tehtud. 

Midagi tuleks teha teisiti, uuendada või muuta. Ettevõtjad teavad, et turg ja ootused muutuvad, ning kogemus näitab, et ellu jäävad need, kes suudavad muutustega kaasas käia. Ent kas ka Eesti riik?

Eelarvevaidluste üheks põhipunktiks on olnud tulumaks. Julgen arvata, et vana hea 26-protsendilise maksumääraga alanud tulumaksureform on tänaseks oma töö teinud ja selle mõne protsendi ümber keerutamisest pole suurt abi ei inimestele ega riigile. Ettevõtluse taassünni perioodil oli see uudne tööriist ehk uus tulumaksuseadus suureks abiks meie majanduse taastamisel: süsteem oli lihtne ja investeeringusõbralik.

Just nagu terve maailm rääkinuks neil päevil Eestis sündinud uuendusest. Kui mälu ei peta, liikus juba hoiak, et lihtsaim viis on maksu maksta kui sellest kõrvale hoidmiseks skeeme leiutada ja raha kulutada. Investeeringusõbralikkus tähendas ja tähendab seda, et kui teenitud raha eest uue masina ostsid või raha mõnele muule uuele investeeringule kulutasid, ei pidanud teenitud rahalt maksu maksma.

Praegused suurettevõtted ei investeeri enam suurt midagi. Suurettevõtete – näiteks kas või mõni tuntud telekomi- või vee-ettevõte – omanikud viivad oma teenistuse Eestist välja ettevõtluselt saadavalt kasumilt meile sentigi maksmata. Ometi kasutavad need päevast päeva meie riigi teenuseid, olgu see riik ükskõik kui õhuke. Meie, see tähendab kohalikud inimesed, aga kannatame teenuste järjest kehvema kvaliteedi pärast.

Seesama vana tulumaksuseadus töötab juba ka maksumaksjate ehk meie inimeste vastu. Rahandusminister Ivari Padari mõttele toetudes on Eesti äriidee olnud viimasel ajal liiga klaasi-betoonikeskne. Lisaks vaid, et kehtiv investeeringusoodustus on krooniks tolle klaasi-betooni tipus. Nagu hea perenaise pärmi peal kerkiv saiatainas, mis iga hinna eest kausist välja kipub, kasvas ka meie kinnisvaramull.

Üliliberaalne investeeringusoodustus andis ka omalt poolt kinnisvaramullile tugeva tõuke. Kogu teenitud raha läks uuele ringile, pangad lisasid finantsvõimenduse, kinnisvarahinnad muudkui tõusid, kasumid ulatusid taevani. Samas on inimeste laenukohustused veetud otsapidi juba 2040. aastatesse. Mõned meist juba on ja paljud võivad hakata uutest kodudest ilma jääma ning meeleolu on valdavalt must. Peame muidugi jätma välja need, kes kinnisvararallilt ülisuuri kasumeid nautisid.

Olete märganud, et (veel elavad) väiksemad ehitusettevõtjad pakuvad lihtsat üheperemaja «võtmed kätte» hinnaga poolteist kuni kaks miljonit krooni? Poolteist või kaks miljonit – sama tüüpi elamute hinnad olid ka kehvemates piirkondades mõni aeg tagasi vähemalt kaks korda kõrgemad või enamgi. Tulumaksuga sekkumine oleks selles vallas ehk tuure all tõmmanud ja riigi rahahädale pisutki kergendust toonud.

Ülisuured kasumimäärad paljusid inimesi ja ettevõtteid puudutavates majandusharudes pole kunagi ühiskonna heale käekäigule kaasa aidanud, mis tähendab, et sellistes oludes saabub kriis varem või hiljem. Nii pidi juhtuma ka meil. Ja juhtuski.

See on vaid üks näide sellest, et vahend, mis meid 90ndatest tõusule viis, on oma aja ära elanud. Nii nagu tollal, on ka nüüd vaja uusi, mittetraditsioonilisi lahendusi. Nagu ennist kirjutasin, oleme väiksed ja maailmamajanduses ei sõltu meist suurt midagi.

Püüdes jääda majanduse ja maksunduse piiridesse, julgen väita, et kõikvõimalike maksulepete ja Euroopa Liidu direktiivide esiplaanile seadmine aitab kaasa vaid meil teenitud raha võimalikult valutule väljaviimisele (välismaal kasumit teenivate Eesti ettevõtete osa on ju väike).

Kui tahame, et riik säiliks, peab seesama riik saama oma osa ka ettevõtluses teenitavalt kasumilt. Meediast on päris tihti käinud läbi väide, et meie rahvale on riigi pidamine luksus. Luksuse eest peab aga tavalisest enam ka maksma.

Majanduse või ka ettevõtluse käekäigust sõltuva stabiilse maksulaekumise huvides on meie, paljuski välisinvesteeringutel püsiva väikeriigi puhul ettevõtte tulu maksustamine möödapääsmatu. Aga maksumääraga, mis meid teiste riikide konkurentsis taas esirinda tõstab ja kogu maailma endast rääkima paneb.

Näiteks tulumaks 3% kasumist, kõikidele ühtne, eranditeta, ka välisomanikele maksu täieliku kinnipidamisega, sest viimased saavad seda oma kodumaal edasi deklareerida. Kõik, ei mingit dividendide maksustamist. Võib-olla peaks see olema 5%, aga võib-olla hoopis 2%, täpse arvutuse jätkaksin selle ala spetsidele.

Eraisikud tuleks muidugi senisest ettevõtetega seotud tulumaksundusest lahutada – las nemad jätkavad nii nagu seni, et poliitikud võiksid enne valimisi jälle head ja paremat kokku lubada.

Samuti tuleks tulumaksu silmas pidades lõpetada mitmesugust maksuoptimeerimist lubavad erikorrad, nagu näiteks sõiduautode kasutamine jne. Ükskord on kõne all erisoodustus, siis autokompensatsioon, siis sõiduauto registreerimise tasu, siis automaks, ja kõik selleks, et seadustesse jäetud auke lappida. Enamik sõidukitest, millest lugupeetud rahandusminister räägib ja mille registreerimise maksustamist ta silmas peab, on ettevõtete arvel. Probleem ongi selles, et need on ettevõtete arvel!

Kui riik ei suuda lahendada probleemi ja püüab endiselt ainult seaduse auklikkusest tulenevate tagajärgedega toime tulla, peab maksuamet siiski enamikul juhtudel leppima tagatulede vaatamisega.

Lahendus on ju ka siin lihtne: sõiduautod tuleb ettevõtetest välja saada. Julgen arvata, et sellisest muudatusest saadav efekt igakuistele maksulaekumistele ületab oluliselt planeeritavat registreerimismaksu terve aasta ulatuses. Lisaks peaks riik vastama küsimusele, miks peab palga arvelt sõidukikulusid maksev inimene leppima pea kaks korda suuremate kuludega kui susser-vusser-osaühing-inimene?

Ei tea, kes on see ametnik, kelle süül jäi tulumaksuseadusse auk, mis lubas tulumaksuvabalt aktsiakapitali vähendada (loe kasumit makse maksmata ettevõttest välja viia). Pole vist väga keeruline võtta äriregistrist aktsiakapitalide vähendamise summa, korrutada läbi maksumääraga ja vaadata, kui palju miljoneid riigil raha saamata jäi. Kes selle eest vastutab?

See on vaid üks näide, aga samasuguseid näiteid võib leida teisigi. Meie poliitika alustala on see, et kama kaks, mida teine erakond ütleb, igal juhul oleme vastu. Olgu see siis valitsuse sees või väljaspool. Me oleme parajas ummikus ja praegusi olusid ilmestab värskelt avatud Eesti pikim jalakäijate sild Vaidas, mis viib ei kuhugi.

Aga keegi on otsustanud, et sild tuleb ehitada, maksu mis maksab, mis siis sellest, et see ühendab asulat ei millegagi. Maksumaksjal jääb vaid käsi laiutada ja ametnik ei vastuta kuidagi.

Mõtelgem korraks ettevõtja Jüri Käo möödunud nädalal öeldule, et ellu jäävad need, kes teevad rasked otsused kohe ära.

Ons seda võimalik veel lihtsamalt väljendada? Kriisist väljatulemiseks peame seljad kokku panema, on vaja mõtelda ja otsustada. Riigimehed ja -naised aga kauplevad, üritades vahetada «liha» «kartulite», Tallinna Brüsseli ja jumal teab veel mida kelle või mille vastu. Viimane aeg oleks seada riigi huvid kõrgemale erakondadevahelisest libakaubandusest ja leppida kokku, kuidas riiki võimalikult valutult päästa. On viimane aeg, aga samas vist ei saa, sest valimised ju tulemas…

Kui auto jääb mudaauku kinni, tuleb see kaaslaste abil august välja lükata, mitte käia ümber auto ja kaagutada. Peab tunnistama, et eraviisiliselt me kõik ka niimoodi käitume, aga edasi?

Kõige nördimapanevam avaldus, mida praeguses meeleolus teha saab, tuli riigikogulaste hooaega avanud presidendilt, kes manitses riigikogulasi, et nad oma palgasüsteemi kallale ei läheks. Teisiti öeldes, nad ei tohiks enda arvelt kulusid kokku hoidma hakata. Suurepärane?!

Praegu pole enam küsimus eri otsustega majanduskliima halvendamises, sest ettevõtete jaoks enam hullemaks minna ei saa. Sellest tulenevad tagajärjed inimestele aga küll. Ükski sõjaähvardus pole võrreldav meie poliitikute suutmatusega inimeste (kui tahate siis riigi) huvides kokku leppida. Kuidas siis edasi? Ilvese või Käo tee?