Jüri-Ott Salm: keskkonnaministeeriumi veider visioon looduskaitsest

Oma kaardistamiskogemusest ja eelseisvast Tartumaa prügi terviklikust kaardistamisest kõneleb ELFi tegevjuht Jüri-Ott Salm. Video: Martin Pau Foto: Postimees.ee

Looduskaitse on Eestis pikaajaliste traditsioonidega. Looduse targal hoidmisel on aidanud eestlaste veidi ettevaatlik, kuid rahulik loomus. Muutuvas maailmas peavad muutuma ka meile tuttavad asjad, aga kunagi ei tohi unustada, et just kogemustest tuleneb kvaliteet. Teiste sõnadega, kui midagi muuta, siis ikka nii, et tulemus oleks läbi kaalutud ja parem. Plaanitava looduskaitsereformi kohta seda öelda ei saa.

Pea iga reformikava või muudatuste idee, mis keskkonnaministeeriumi ladvikus koha sisse võtnud reformaatorite peas sünnib, laekub avalikkuse ette ootamatult. Minister Jaanus Tamkivi väidab 22. septembril Postimehes avaldatud artiklis, et «ümberkorralduste ettevalmistamiseks loodud töögrupp on välja pakkunud alternatiivsed lahendused, nende üle toimub praegu laiem arutelu ja analüüs, kus osalevad ministeeriumi ja valitsemisala asutuste valdkondlikud eksperdid.» («Muutes looduskaitsekorraldust», PM 22.09)

Asja taust on siiski pikantsem: nimetatud väikese, kuid pädeva töögrupi esitatud töö tulemust pole ministeerium lihtsalt arvestanud. Millegipärast on teostamiseks valitud töögrupi poolt välja praagitud versioon.

Laiemas ringis nõupidamisi keskkonnakorraldust ellu viivate ametkondade «klientidega» – maaomanike, keskkonnaorganisatsioonide, erinevate riigiasutuste töötajate ja teistega – pole peetud ega kavatsetagi pidada. Nüüd pole selleks enam ka aega, sest otsus langetatakse JUBA septembri lõpuks. Miljonitel hektaritel toimuvat mõjutavate ja suunavate organisatsioonide tegevuste ümberkorraldamisest saab Eesti kodanik esmakordselt teada alles pärast ministri otsust või valitsuse määruse vastuvõtmist.

Reformaatoreile meelepäraseima versiooni kohaselt tahetakse looduses tehtavad praktilised tööd anda üle Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK), kes hakkaks hooldama maastikke ja elupaiku, samuti korraldama loodusharidust. RMK-l olevat selleks ka rahastamisvõimalused.

Poliitikutest koosnev RMK nõukogu peaks hakkama otsustama selle asutuse tulubaasi põhjal riiklike looduskaitseliste tööde teostamise rahastamise ja korralduse üle. On mõistetamatu, kuidas keskkonnaseisundi eest vastutav minister võib Eesti elurikkuse kui ühe olulisima avaliku hüve hoidmise seada sõltuvusse ühe tulundusasutuse majandustegevuse edukusest.

Mis juhtub siis, kui puiduturg läheb langusesse ja RMK kasum kuivab kokku – kas siis loobume ka vajalike looduskaitsetööde tegemisest? Kui riik kavatseb kaitsealade hooldustöid aga RMK-lt tellida, siis miks ei võiks ta seda sama raha eest teha LKK-lt, s.t lihtsalt tagada senise looduskaitsehalduse piisav, tõhus ja läbipaistev toimimine?!

Kas tõesti ongi keskkonnaministeeriumi visioon looduskaitsest selline veidrus, mis kahe käega raiub metsa ja suuga räägib, kuidas seda kõike tehakse ikka selleks, et põdral raielangil parem süüa oleks – see ongi looduskaitse?!

Nii Soome kui ka Rootsi kogemus looduskaitse korraldamisel näitavad selgelt, et ka stabiilse arenguga riikides jääb metsamajandamise ja looduskaitse kokkuviimisel ühte asutusse paratamatult esikohale metsa majandamine. Pealegi, hetkel alles ootame tagasisidet RMK värskete reformide edukusest või siis tekkinud probleemidest.

Minister Tamkivi taunib oma artiklis olukorda, kus «riiklik looduskaitsekeskus (LKK) pole loomisest saadik riigieelarves vajalikus mahus raha saanudki, vaid on seda praktilisteks töödeks valdavalt küsinud Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KIK).»

Meie arvates pole küll midagi hullu selles, kui saastetasudest laekuvaid summasid kasutatakse ka looduskaitse heaks, kuid etteheite eelarveliste vahendite vähesuse kohta võiks minister suunata ikka iseendale.

2004.–2005. aasta looduskaitsereformi põhjalike analüüside põhjal otsustati looduskaitse koondamine ühe asutuse, riikliku looduskaitsekeskuse (LKK) raamesse. Praegused probleemid tulenevad sellest, et laiemas ringis kokkulepitu teostus jäi pooleli. Just seetõttu kattuvadki mõned LKK funktsioonid keskkonnateenistuste omadega ja organisatsioon pole riigieelarvest saanud piisavat rahastust temale pandud kohustuste täitmiseks. Võrreldes looduskaitsekeskuse eelse ajaga pole olukord väga palju muutunud ja reformide läbiviimisel saaksid reformaatorid abiks võtta tollal tehtud analüüse ning kaht peamist järeldust:

1) RMK-le riiklike looduskaitsefunktsioonide andmine nõrgestab looduskaitset ja

2) kaitsealadel toimuv peab olema korraldatud ühe valitsusasutuse poolt.

Nõnda on see sõnastatud ka valitsuse koalitsioonilepingus – viia lõpule looduskaitseasutuste reform, andes «LKK-le kaitsealade valitsemise kohustuse ja järelevalveõigused». LKK kui Eesti ainsa looduskaitsekeskse asutuse likvideerimist koalitsioonilepe muide ette ei näe.

Ministri sõnul on looduskaitses «usaldusel põhinevad suhted kohalike elanikega üliolulised». Usaldus põhineb aga arusaadavusel. Kui ametnikele omase anonüümse vastutustundetusega paisatakse juba harjunut segi, ei saa lihtsusest ja usaldusest paraku juttugi olla. Eestimaa Looduse Fond leiab, et usaldus on ülioluline ka keskkonnaministeeriumi ja ta partnerite vahel, lisaks võiks ikka arvestada ka looduse ja selle hoidmise käekäiguga.

Reformijaid keskkonnaministeeriumis saame toetada vaid siis, kui lähtutakse 2004–2005 läbi viidud arutelude tulemusel määratletust: anda LKK-le kaitsealade valitsemise kohustus ja järelevalveõigused, keskkonnateenistustele aga jätta keskkonnakaitselised kohustused. RMK osas tuleb aga oodata äsja toimunud reformidest taastumist. Või teine variant – peatada reformi läbiviimine praegusel kujul ja avada tegelik arutelu.