Vahur Kersna: igavusega tappev soliidsus

Näost näha: Andres Kuusk naudib peaministri ohtra statistikaga vürtsitatud hiidlauseid juba viiendat aastalõppu järjest. Foto: videolõikudest

Mäletate ETV mullust aastalõpuintervjuud president Ilvesega?

Ärma talu sauna diivaninurgas lösutab Peeter Kaldre kõrvu kahe teineteist kaisutava villapadjalambukesega. Tema vastas istub mustas, mungarüüd meenutavas kampsunis riigipea. President Ilves näeb välja tujutu ja loppis, justkui oleks kolm kuud saanud vaid kapsalehti ja kobartomateid.

Iga tema rakk oigab: «Sõbrad, ma ei viitsi. Aga teeme ära, muidugi.»

Mis see siis olgu, miks nad sellised on? Nõunik Toomas Sildami tegemata töö, tõbi, tüli abikaasaga või halb tähtede seis? Keegi ei ütle ja tegelikult sel hetkel – no excuses!

Kummagi esineja silm ei sära. Palun vabandust, aga mina tahan, et minu presidendi silm säraks. Mina tahan näha sel õhtul tervisest ja teotahtest pakatavat presidenti, kelle olekust ei õhkuks soovi pugeda võimalikult ruttu oma raamatukokku, tont teab kus ilmuva välispoliitilise essee kallal nokitsema.

Ja siis nad räägivad sellest, kuhu vajutab pitseri majanduskriis. Ja millised meetmed tarvitusele võtta. Ning veel ja veel... ja ainult poliitikast. Oh, ma olen seda kõike juba kuulnud. Niiiiii palju. Õues helisevad jõulud, aga saate õhkkond meenutab novembrit pärast  viimaste sookurgede lahkumist. Kaks korda järjest pöördub Kaldre presidendi poole kolmandas isikus: «Aga kas endal ka aega jääb kirjutada?»

Peaministriga sama lugu
Nagu mingi euroliidu toetusel toimiv sotsiaalprojekt, kordub hoiakult sarnane käsitlus aastast aastasse ka peaministriga.

Andres Kuusk astub tuppa, Ansip lükkab oma parasjagu playlist’is oleva CD hambu ja – kohtume poole tunni pärast! Kuulad, vaatad – kõik on nagu õige ja isegi hoogne, aga ühel hetkel adud, et teineteise vastas istub kaks aparaati. Hambad pestud, särgid triigitud, õlitatud ja programmeeritud robotid.

Kui meenutate mullust aastalõpuintervjuud Ansipiga, siis mille poolest erines see käsitluslaadilt, teemadelt või meeleolult Eesti Raadio igakuisest «Reporteritunnist» peaministriga? Mitte millegi.

Kõik kordub taas...
Ka sel aastal saabub hetk, kui salvestatakse intervjuud riigipea ja peaministriga. Kas minust saab väga suur vaenlane, kui küsin, et järsku seekord võiksid need olla teistsugused?

Tõelised aasta sooritused, mõlemalt poolt stambivabalt läbi mõeldud inimlikud käsitlused, esteetiliselt, meeleoluliselt ja sisuliselt nauditavad kirsid teleaasta kreemitordil.
Sest – olete te märganud, kui tihti meie kuninglikud kõrgused kodumaistele kanalitele pikki teleintervjuusid annavad?

Ansip heal juhul paar korda, Ilves vaid selle ühe korra aastas.

Rahvustelevisiooni vastutus
ETV peab hoidma konservatiivseid väärtusi. Kõigest ei saa ega tohigi teha tsirkust. Kuid televisioon pole mustas ülikonnas võdisevatele koibadele upitatud zombi, vaid elumahladest kobrutav akrobaat. Ja palun ärme unustame – ETV on kogu rahva oma. Mitte Sirbi ega Akadeemia televersioon.

Teemantidena perfektseks lihvitud nišisaated nagu «MI» oma teinekord vaid 10 000 vaatajaga täidavad rinna küll omamoodi uhkusega, aga teatud hetkedel haarab meid kõrvust kohustus olla üldrahvalik ja kõiki hõlmav.

Riigijuhi ja peaministri stampivajunud aastalõpuintervjuud kõlavad juba aastaid – ja seda mõlemalt poolt – hallilt kui inimsööja laulud sügisöös. See on mõlema suhtumise küsimus.

Institutsioonid, kes sellise asja nimel ei pinguta, väärivad vähemalt vaatajate meeldetuletust, et riigipea ja peaministri niigi üliharvade pikemate teleesinemiste puhul, mida jälgib tavapäraselt umbes 100 000 silmapaari, ei tohiks tegemist olla tüütu kohustuse kaelast heitmisega.

Kas need intervjuud peaksid olema teistsugused? Ei pea. Kas võiks olla? Palun vabandust, võiksid küll.

Minu kogemus
Ma ei tea siiani, miks, aga omal ajal valis president Lennart Meri mind tegema endaga mõned intervjuud, ka aastalõpu omad. Valmistasin hullult ette. Vaatasin ja lugesin läbi kõik tema senised usutlused TVs, lehtedes ja ajakirjades, tuhnisin rännuraamatutes, kuulasin raadiosaateid, rääkisin inimestega.

Aga Lennart, vana sinder, väänas need intervjuud ikkagi selliseks,  nagu tema tahtis. Jumal tänatud, sest tema isiksus oli sedavõrd võimsalt särav, esinemist nautiv ja väärtustav. Mina aga näen praeguseni unes, mismoodi võinuksin need saated kohe palju  paremini teha.

Keda saata rindele?

Oletame, et ETVs leidub visionäär, kes ütleb: hei, sõbrad, nüüd avame aknad, laseme vaatajale ja endile vähe värskemat luhvti! Tänavu toome taadid tuppa ja paneme särama!

Ütleme neile: «Sel imede ööl, härrased, põleme rahva rõõmuks heleda leegiga, valades kõrgelt ülevalt nende meelele mürri ja hingele nektarit!»

No nii. Mõeldud-tehtud. Aga... kelle paneme tanki? Kes sõidab ja tulistab, tuleb elusana tagasi ja toob ka skalbi?

Variandid
«Aktuaalse kaamera» kroonijuveel Aarne Rannamäe. Keegi ei kahtle, et saaks suurepäraselt hakkama. Oht on, et jäävad kõndima liigtuttavatel ja armsatel poliitradadel ning Võlumetsa ei jõuagi. Mis aga võiks olla ju selle õhtu siht.

Alfamaskuliinne Priit Kuusk. Sügisel «Kahekõnes» muukis peaministri lahti jõuliselt provotseerides. Siis aga takerdus väljaveninud paranoilistesse klišeedesse à la «Postimees on Reformierakonna häälekandja» või «poliitikud kasutavad meie suhtes telefoniõigust». Aastavahetuse missiooniks terake liiga kandiline.

Tark, intelligentne, väärikas Indrek Treufeldt. Mingil põhjustel esineb aga «Kahekõnes», nagu oleks labida alla neelanud. Emotsionaalne kui Brüsseli direktiiv.

Margus Saar, Marko Reikop, Meelis Kompus. Popid ja võluvad, aga kuidas nüüd öelda...  siledad, kerged ja õhulised poisid lõhnavad tsutt palju kreemipurgi järele.

Iga nädal dokfilmiga maha saav vanameister Mati Talvik? Läheb heietamiseks.

Paharettide löömatu fileerija Mihkel Kärmas. Miks mitte, nägite tema intervjuud liputajaga?
Eluküpsed ja terased Astrid Kannel ning Maire Aunaste. Aunastet küll üks osa vaatajaist lihtsalt ei seedi, aga no mis siis? Tulemus garanteeritult värske, särav, kõne- ning mõtteainet pakkuv.

Minu idee
Aga mis juhtuks siis, kui prooviks simultaanintervjuud: kümme minutit Aunaste, kümme minutit Rannamäe, siis Talvik, Kärmas ja Reikop takkaotsa?! Igaüks valmistaks korralikult ette ja paneks nii, et sädemed lendavad! Või on see liiga homunkulus?

Midagi ei ole teha, sõbrad, ekraanil, isegi tänapäeval, toimivad isiksused. Sellised, kelle silm särab, kes põlevad ise ja sütitavad teisi.

Televisioon ei pääse, ta lihtsalt peab otsima isiksusi. Kasvatama isiksusi. Hoidma isiksusi. Jõuliselt kasutama ja mõnikord ka taluma.

Ainult siis on lootust, et sünnib midagi enamat kui kastitäis mutreid või koorem telliseid.

Seda me temalt ju ootame?

Aamen ja halleluuja.