Lasnamäe paepinnal sündis Eesti jalgpall ja õitses seltsielu

Vaade Lasnamäe piirkonnale 20. sajandi algul, taamal paistab kesklinn. Foto: Erakogu

Tallinnas 19. sajandi lõpus alanud muutused olid seotud eelkõige majanduse kiire kasvuga. Pealinna ettevõtlikud kodanikud eesotsas Ernst Ossega rajasid Ülemiste paberivabriku asemele tselluloosivabriku.

1898. aastal asus selle etteotsa Emil Fahle. Samal aastal alustas Ülemistel tööd ka Dvigateli vagunitehas. Juba kaks aastat hiljem töötas ettevõttes 3000 inimest. Samal aastal pandi Tartu maanteel praeguse Liviko maa-alal kroonuviinalao nurgakivi. Tootmine algas 1900. aastal.

Lasnamäel suurenes samal ajal paekivi tootmine. 1912. aastal lisandus senisele neljale kivihöövelduskojale veel kaks Lasnamäel. Üks neist asus Lasnamäe tee ääres ning teine praeguse Peterburi tee ääres.

1912. aastal alustati Tondi ja Sõjamäe turbarabades kohaliku turba töötlemist suuremas koguses. Näiteks Sõjamäe raba ligidale ehitati barakk koos pesuköögiga 60 töölise jaoks.

Need suured muutused viisid Sikupilli linnaosa väljaehitamiseni, kuid uuendusi tehti ka mujal Lasnamäel.

Üleminek raharendile suurendas talupoegade sissetulekuid ning sajandi lõpul, kui hakati ka Lasnamäel linnamõisate talusid nende rentnikele müüma, suutsid 1882.–1884. aastatel 22 talupoega osta oma maa välja.

Sissetulekute suurenemist peegeldab uute taluhoonete ehitamine sel perioodil. Võrreldes varasemate ehitistega olid tollal ehitatud majad tunduvalt suuremad.

19. sajandil Tallinna miljöös toimunud muutustest kõige iseloomulikum oli viljapuude ja -põõsaste, samuti lillede ning ilupõõsaste istutaminemajade ümbrusse. Varasematel aegadel ulatusid Põhja-Eesti talude juurviljapõllud hoovini või isegi ukseni.

Piirkonna vanim selts

Lasnamäe oli 19. sajandil linlaste populaarne väljasõidukoht. Üheks armastatumaks piirkonnaks oli Hundikuristik. Kui see maaliline piirkond ühendati Clementinenthali suvemõisaga, nõudis linnavalitsus, et uus maaomanik ei kahjustaks juga ning rajaks sinna jalgraja.

Üheks omapäraseks kohaks Lasnamäel oli vangla, mida rahvapäraselt nimetati Tšernjagini vanglaks, hiljem ka Sirinaks. Hoone oli algselt rajatud Kroonuhospidalina, esimest korda mainitakse seda 1830. aastatel.

Kuna paksud paekiviseinad põhjustasid patsientide seisundi halvenemist, müüdi hoone 1869. aastal Tšernjaginile elamuks. 1886. aastal ostis riik tema pärijatelt selle maja ning sinna asutati naistevangla.

1870. aastatel tegid rahvuslikult meelestatud isikud eesotsas Nehatu vallakooli õpetaja Gustav Elsoniga kihutustööd kaubalaeva aktsiaseltsi Linda asutamiseks. Ettevõtet käsitleti kui eestlaste rahvuslikku üritust ja see üleskutse leidis suurt poolehoidu. Paljud eesti talupojad ja haritlased paigutasid ettevõtmisesse oma säästud.

1879. aastal Nehatu koolimaja ruumes asutatud Linda on senistel andmetel Lasnamäe vanim selts. 1883. aastal oli sel 1000 osanikku, üle 200 000 rubla aktsiakapitali, kaks purjekat ning mitu kauplust.

Kahjuks läks Linda asjatundmatu juhtimise ning võimu kuritarvitamise tõttu 1895. aastal pankrotti. Osanikele pakuti tagasi vaid 22% aktsia nominaalväärtusest.
Sajandivahetusel ning ka hiljem andsid Lasnamäe seltsielus tooni tuletõrjeseltsid. Piirkonna idaosas tegutses «Nehatu valla tulekahjude juhtumisel vastastiku avitamise selts», mille esimeheks valiti Johannes Püümann.

Eesti jalgpalli sünnikoht

Lasnamäe hariduskeskuseks oli Nehatu vallakool. 1893. aastal määrati äsja Tallinna linnakooli lõpetanud Friedrich Einberg Nehatu kooli õpetajaks. Ta jäi sinna tööle kuni 1935. aastani. Koolinõunik A. Jansoni mälestuste järgi pühendas Einberg erakordselt palju energiat Nehatu koolile ja osales aktiivselt ka kohalikus seltsielus. Mõnda aega oli ta ka Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi juhatuse liige.

Vallakoolis olid lapsed kohustatud õppima 10.–13. eluaastal. Kooliaeg kestis kolm talve. Õppeaasta algas 15. oktoobril ja lõppes 15. aprillil.

Lasnamäel on tähtis koht ka Eesti spordiajaloos. 18. märtsil 1884. aastal asutatud Tallinna Ratsaspordi Selts rajas linnalt renditud karjamaale hipodroomi. Esimene ratsavõistlus peeti 24. juunil 1884. aastal. Hipodroomist on säilinud vaid Võidujooksu tänava nimi.

Lasnamägi oli ka Eesti jalgpalli sünnikoht. 1908. aastal organiseerisid agulipoisid eri linnaosades oma meeskondi. Tuntumaks oli hilisema nimeka kergejõustiklase Abramsi meeskond, mis treenis Tallinna Garnisoni laskeplatsil, hiljem leiti sobivam koht tuletorni juures.

Kuna tollal oli seltsielu populaarne, otsustati luua oma jalgpalliselts Meteor. Dressiks kavandati sinine särk valge tähega rinnal ning valged püksid. Treeneriks kutsuti inglane Urchard, kes tollal elas Tallinnas.

Teine Tallinna jalgpallimeeskond Merkuur tekkis varsti pärast Meteori ja sinna koondusid peamiselt trükitöölised. Selle meeskonna organiseerijaks oli Orlov, jõukas Tallinna kodanik.

6. juunil 1909 peeti Lasnamäe Valge majaka taga väljakuks kohandatud karjamaal esimene ametlik võistlus, mida kogunes vaatama suur hulk rahvast. Seda päeva loetakse eesti jalgpalli ametlikuks sünnipäevaks.