Päevatoimetaja:
Mai-Brit Jürman

Hambad ristis eelarve saab ikkagi õigeks ajaks valmis

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Rahandusminister Ivari Padar ja peaminister Andrus Ansip.
Rahandusminister Ivari Padar ja peaminister Andrus Ansip. Foto: Peeter Langovits

Nädala algul valitsusliidus maad võtnud rapsimine ja peataolek asendusid eile kainemate arutelude ja avaldustega, mis lubab eeldada, et 2009. aasta eelarve suudetakse lõpuks ikkagi kokku panna.


Täpselt seitse päeva enne seda, kui palju vaidlusi tekitanud riigieelarve peab riigikokku jõudma, on Andrus Ansipi valitsus rohkem nurka aetud kui ei kunagi varem.


Liitlaste keskpõrandale kokkutulek on vastastikuse usaldamatuse tõttu justkui võimatu, aga taganeda pole samas mitte kuhugi, sest eelarve esitamata jätmine võrduks valitsuse lagunemisega. Seepärast on kolm võimuerakonda juba puhtalt oma näo säilitamise huvides praegu sundseisus – olla või mitte olla.


Kõik osapooled tahavad vähemasti täna pildil olla ehk koos edasi valitseda, mistõttu tuleb neil vere- ja higilõhnaline dokument riigi tulude ja kuludega ka ülinapi aja jooksul kaante vahele saada. Solvangud, teravused ja kalk iroonia neelatakse selle nimel korraks alla.


«Usun, et järgmisel nädalal esitab see valitsus selles koosseisus eelarve riigikogule,» ütles sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Eiki Nestor. «Ma ei arva, et keegi meist tahaks teadlikult valitsust lõhki ajada.»


Puudujääk on tõenäoline


Teisipäevaseid teravaid avaldusi põhjendas ta pikalt kestnud pingeliste läbirääkimistega. «Siis tuleb ikka hetk, kui keegi muutub liiga erksaks ja liiga kahtlustavaks,» ütles Nestor.


Samas vaatavad partnerid jätkuvalt otsa tõsiasjale, et tuleva aasta eelarves laiutab paari miljardi kroonine auk. Valitsuse tõsiseltvõetavuse panid tugevasti proovile hiljutised (liba)teated karmidest maksutõusudest, mis paratamatult jätavad oma jälje võimuerakondade reitingule.


Perekonna rahakoti väiksema vastu vahetamise vajadust tajub rahvas isegi ning ootab sel hetkel vähemalt oma juhtidelt kaineid ja kindlaid otsuseid.


Vähemasti tänase seisuga jäävad ära nii gaasi- ja kütuseaktsiisi tõus, käibemaksu kergitamine kui ka automaksu kehtestamine.


«Jumal tänatud, et maksutõusudest loobutakse. Need oleksid tapnud tarbijat ja viinud meid üha kaugemale eurost,» ütlevad pärast rusikatega vehklemist kõik erakonnad justkui ühest suust.


Kõige tõenäolisem on, et 2009. aasta eelarve tuleb ikkagi 2–2,5 miljardi kroonise puudujäägiga, sest uusi kärpeid valitsus enam teha ei suuda.


Väike defitsiit poleks ka mingi katastroof ja seda teed on juba läinud või on sunnitud minema suur hulk Euroopa riike.


Lisaks on sotsidel siin varuks väike trikk: nimelt on Eesti juba aastate eest kokku leppinud nii IMFi kui Maailmapangaga, et pensionireformi kulude katteks võib eelarve minna ajutiselt tasakaalust välja.


Võimalik, et märgilise tähendusega oli ka peaminister Andrus Ansipi esinemine riigikogu infotunnis, kui kõne all olid riigi varud. «Reserve on valitsussektoril suurusjärgus 32 miljardit krooni... Kõige kergemini kasutatav on õigusliku raamistiku mõttes kassareserv kolm miljardit krooni,» rääkis Ansip.


Valitsusliidu keeruline tulevik


«Lisaks sellele on ka praegu täiesti jaotamata möödunud­aastasest ülelaekumisest neli miljardit krooni ja ka selle summa kasutamine on eelkõige riigikogu otsustada,» lisas peaminister.


Reformierakonna esimees on ka varem öelnud, et pole tasakaalu küsimuses fundamentalist.


Selge on ka see, et valitsusliidu tulevik ei ole helge. Erakondade mainet on tugevasti räsinud suvine must kroonika ehk hirmutavad teated eelarverindelt.


Ees seisab karm talv, mis toob kaasa toasooja ja mitmed muud hinnatõusud. «Hea, kui tänavanurgal mõne vastutulija käest peksa ei saa,» muigas mõrult üks võimuliitlasest riigikogulane.


Majandussurutise tingimustes on oodata veel suuremaid raskusi 2010. aasta eelarve kokkuklapitamisel. Järgmine aasta on aga valimisaasta, mille käigus võib vennaarm ununeda.


Nii europarlamendi kui kohalike omavalitsuste valimistele lähevad kõik erakonnad printsiibil silm silma, hammas hamba vastu. Opositsioon haistab siin aga oma võimalust.


Kui vedada kihla, kas see valitsus juhib riiki ka täpselt aasta pärast, siis panused võiksid olla 50:50 «ei» kasuks.

Tagasi üles