Raat: Toomik üllatus, et polegi päikesepoiss

Jaan Toomik, Seanaha vedaja. Foto: Kaader filmist

Marko Raat tegi filmi kunstnik Jaan Toomikust, täpsemalt sellest, kuidas Toomik mängufilmi tegi.

Raat räägib Postimehele, kuidas ta Toomikusse suhestub ja mis neid ühendab: näiteks vale enesehinnang ja kehv huumorimeel. Minu kui intervjueerija kõrvalmärkusena: mulle näiteks tundub, et kehv huumorimeel on sageli parim huumorimeel.

Aga olgu, täna on Raadi «Toomiku filmi» esilinastus Kumus.

Miks Toomik? Kas tundsid teda ka isiklikult varem?

Toomiku varased videoteosed läksid mulle kohe väga korda, puudutasid otse ja jäid sisse tiksuma. Isiklikult kohtusime aastaid tagasi ühel näitusel Austria Alpides, kus ta kurtis motivatsioonikriisi. See eksistentsiaalne ja samas nii jaanilikult otsekohene lapsik jonnimine jäi meelde.

Edaspidi hakkasime Tallinna tänaval juhuslikult kohtudes järjest pikemalt lobisema. Varsti selgus, et meid ühendab veel ameerika kunstniku Paul McCarthy fännamine ja kehv huumorimeel, kuigi me mõlemad siiani arvame, et see on meie tegemistes olemas.
Ja vale enesekuvand. Surmakutsar Toomik oli pärast «Toomiku filmi» nägemist siiralt üllatunud, et ta polegi «päikesepoiss». Ma ka hommikuti ärgates arvan, et olen.

Nii vähe kui Toomikut tean, tundub, et ta pole inimene, kes kergelt käima läheb. Kuidas koostöö sujus ja kas ta oli muljutav materjal? Ta ise nimetas end mulle selle filmi puhul pelgalt materjaliks.

Doki «materjal» peab olema võimalikult keeruline ja tugevat vastupanu avaldama. Alla selle mina ei käivitu. Filmi tegemine on intensiivne suhtlemine ja vastastikune nakatamine. Kui seda pinget ei ole, siis filmi ei tule. Toomikuga see tekkis. Mulle sobivad tugevad, aga samas närvilised ja ebakindlad natuurid.

 Mis Toomiku juures sinu jaoks avanes, mis temas üllatas? Kuidas sa need üllatused vaatajatele esitad?

Üllatas, et tal on värvide vastu allergia. Sain seda alles siis teada, kui film oli sisuliselt valmis. Ja see ei ole detail, see on terve uue filmi teema.

Räägi filmi tegemise protsessist, see oli ilmselt üsna aja- ja töömahukas, film jälgib kunstnikku 2007. aasta jooksul.

Ma tahtsin keskenduda sellisele ebamugavale teemale, et näidata, «kuidas kunstnik loob». Jaan oli mulle juba ammu maininud, et ta tahab pikka mängufilmi teha. Mulle tundus kasulik ja Toomikule vabastavam keskenduda sellele protsessile, mida ta veel nii hästi ei tea. See on mängulisem ja pole ka nii veriselt intiimne, nagu on maalimine Toomiku jaoks. Ma arvan, et see pidev protsessis olemine, mis on väga Toomik, on filmis olemas.

Tegu on portreefilmiga, kuhu on kaasatud Toomiku lähedastevõrk, kelleta ta poleks terviklik persoon, ja kes omakorda temata end ette ei kujutaks. Filmil on selle kaudu ilmselt ka laiem, ühiskondlik sõnum?

Toomik võiks olla vaatajale julgustuseks, et kõige tähtsamad on enda loodud tähendused. Näha ja väärtustada ainult endale olulist ja erilist. Ja nagu Toomik ütleb, mida rohkem sa sellesse enda loodud maailma usud, seda rohkem läheb see ka teistele korda.

See lähedaste ja friikide võrgustik, kes Toomikut filmis raamib, on minu valik. Seega paratamatult subjektiivne ja filmi põhiliini huvidest lähtuv. Aga mulle on nad kõik väga tähenduslikud ja olemuslikult möödapääsmatud Toomikust rääkimiseks.

Täna on Kumus esikas. Mis filmist edasi saab?

Film hakkab oma elu elama. Tahame teha mõned ühisseansid kinos koos Jaani lühifilmiga «Armulaud».

Kas võtad järgmisena ette jälle mängufilmi?

Jah. «Lumekuninganna» täiskasvanutele. Ma ahistasin natuke Jaani ka «Toomiku filmis» Hans Christian Anderseniga. Nüüd pean ise hakkama saama.

Uus film
«Toomiku film»
Režissöör ja stsenarist: Marko Raat
Operaatorid: Heilika Pikkov ja Marko Raat
Heli: Ivo Felt
Montaaž: Madli Lääne
Produtsent: Ivo Felt
Allfilm 2008
Esilinastus täna Kumus