Jõhkralt aus film armastuseta lapsest

Kaader filmist «Mina olin siin» Foto: Amrion OÜ

Kahtlemata on Sass Henno raamat «Mina olin siin» mõjutanud hulga noorte inimeste mõttemaailma. Teos, mis ilmselt kapsaks loetuna koolides käest kätte rändab, mida tsiteeritakse ja mis õnneks ka kirjandustunnis kajastust leiab.

Näiteks kuulub see vähemalt Tallinna Inglise kolledži, samuti üks neist ilusate ja rikaste laste koolidest, üheksanda klassi kohustusliku kirjanduse valiknimistusse.
Vangla raamatukogudes olevat see nõutud kaup – olen juhtunud nägema üht sellist eksemplari, millel mõningate lehekülgede äärtel kuivanud vereplekid, kohati pastakaga olulised laused alla joonitud, isiklikke märkusi lisatud.

«Mina olin siin» on valusalt aus lugu Rassist (Rasmus Kaljujärv), kellel pole perekonda. Pole korralikke vanemaid ja kodu. Ja seetõttu peab ta oma perekonna mujalt leidma. Tegelikult on ta õrna hingega poiss, kes lihtsalt elult palju peksa saanud.

Tal on vajadus hoolida, kuid pole, kellest. Samal ajal on tal vaja ka raha ning siit kohast muutub see kurb lugu liiga karmiks reaalsuseks ühele 17-aastasele.  
Ilmselt tooks see film tänu oma alusmaterjalile juba kinosaalid täis, aga õnneks pole see linateose ainus voorus.

Instseneering on autoritruu, dialoogid suuresti üks ühele raamatust maha kirjutatud. Ka süžee areng kulgeb teosega ühes rütmis. Välja on jäänud vaid peategelase tagasivaated lapsepõlve.

Stseenide paremaks sidumiseks on stsenarist Ilmar Raag vahele pikkinud peategelase Rassi mõtteid, kus noor paneelrajooni pätt end kõrvalt vaatab, oma tegevust analüüsib.

Henno teoses selliseid pedagoogilise alatooniga vahepalu ei esinenud. Ilmselt on kirjaniku distants raamatuga väiksem kui Raagil ja ehk on selle taga ka filmitegijate konkreetne kavatsus.

Üksikisik vs ühiskond

Võrreldes raamatuga on Raag muidugi asetanud Rassi pisut paremasse valgusesse, võimendanud tema soovi sellest aina karmimate diilide ja suurema hulga musta rahaga seotud rägastikust välja pääseda.

Raamatu Rass on oma olemuselt halvem, tema tahe muutuda ei tule nii selgelt välja.
Oma aususes, jõhkruses ja valus on «Mina olin siin» viimase aja noorteteemalistest mängufilmidest kõige lähedasem ilmselt Ilmar Raagi «Klassile», kuigi psühholoogiline aluspunkt on nende kahe teose puhul mõneti erinev.

«Klass» on suunatud rohkem üksikisiku ja grupi vastuolule, «Mina olin siin» aga üksikisiku ja kogu ühiskonna vastuolule. Igal juhul on meedia ja pedagoogide kõrgendatud tähelepanu garanteeritud ka seekord.

Halastamatud peksmisstseenid, millest jääb maha lamama vaid halisev inimtomp, suunurkadest ja ninast nirisev veri, oksene jopekrae.

Kõik suures plaanis ja judisemapanevalt elutruult, mis räägib heast operaatori- ja režissööritööst. Meisterlikult ja tempokalt järjestatud kaadritega lahendatud põgenemisstseenid on nii kunstilises kui ka pinge ülevalhoidmise mõttes hästi õnnestunud.

Samuti hektilised lõigud peolt, mille rahutut meeleolu võimendab hüplik montaaž ja mitmete kaadrite samaaegne kujutamine. Tempo-rütm on paigas nii õhtuste pidude kõrgpunktide kui ka hommikuste kassiahastuspohmakate kujutamisel.

Sellised stseenid äratavad kindlasti mingis hulgas inimestes teada-tuntud kriitika – et milleks seda paha ja keelatut küll peab noortele filmis näitama, see sunnib neid ju ka päriselus filmiheeroste tegusid jäljendama.

Kes on süüdi?

Kuid laiemas kontekstis ei räägi see film mitte narkodiileriks olemisest, vägivallast ega sellest, kuidas allmaailma reeglites ellu jääda, vaid hoolitsuse ja armastuse puudumisest.

Põhjusi ei tule otsida mitte peategelasest ega tema sõpradest, vaid keskkonnast, kuhu nad on sattunud.

Ja ma ei pea siin silmas mingit hämarat allmaailma, filmis toimuv pole kaugeltki vaid «nende väljaheidetute» probleem – näiteks Rassi sõber Janar elab täiesti keskmises Eesti peres ühes neist uutest küprokist tüüpmajadest linna ääres. Küsimus on ühiskonnas.

Miks on näiteks nii, et Olar leiab Rassis sobiliku diileri eelkõige seetõttu, et too õpib ühes eliitkoolis? See on film, mis lajatab oma reaalsusega lagipähe ja selle sõnumit tuleks tõsiselt võtta nii noortel, lapsevanematel kui ka pedagoogidel. Äkki ikka on võimalik ka meil endal midagi muuta?

UUS FILM

«Mina olin siin»,
Amrion OÜ, 2008
Sass Henno samanimelise
romaani ainetel
Režissöör: René Vilbre
Adaptatsioon ja stsenaarium:
Ilmar Raag
Operaator: Mait Mäekivi
Produtsendid: Riina Sildos,
Aleksi Bardy
Osades: Rasmus Kaljujärv, Margus Prangel, Tambet Tuisk, Hele Kõre, Marilyn Jurman jt
Eesti kinolevis alates
12. septembrist