Miks afgaani naised ei soovi uute puurkaevude rajamist?

Tolmusel teel kõndivad hesaaritarid eelistavad võtta burka ümber. Enamasti katavad naised Afganistanis end üleni, osas piirkondades, nagu Nuristan või Hazarajat, on naiste riietumiskood vabam. Foto: Õnne Pärl

Isegi kõige siirama abistamissooviga Lääne inimesel on lihtne teha  Afganistanis suuri vigu, sest see maa on meie omast väga erinev. Poolteist aastat Afganistanis elanud ajakirjanik Õnne Pärl kirjeldab seal kogetut oma peatselt ilmuvas raamatus «Armastatud

Afganistan» ja samanimelise fotonäitusega rahvusraamatukogus.

Kirjeldate raamatu alguses hirmu, mis teid Afganistani esmakordselt saabudes valdas ja millest oli raske üle saada. Ning millest, tundub, paljud sealsed Lääne inimesed ei saagi üle ja kapselduvad turvaparanoiasse. Kuidas teil õnnestus hirm ületada ja Afganistani ühiskonda siseneda?

Ma parandaksin, et hirm on siiski liiga tugev sõna. See ei olnud hirm, vaid ääretu ebakindlus. On ka neid, kes tõesti tunnevad seal suurt hirmu.

Kuid mina ei saanud algul mitte millestki aru, kui Afganistani kohale jõudsin. Kui ma käisin turvafirma koolitusel, mis oli suurepärane hirmutamisüritus, ja teisalt vaatasin, kuidas inimesed kohapeal elavad, siis oli toimuvast väga keeruline aru saada.

See võtab aega, et läbi mõelda, kas seal on ohtlik ja mis on ohtlik. Tuleb pidevalt jälgida ja analüüsida. Mõned inimesed sellega muidugi vist ei tegelegi, nad võtavad hoiatusi väga üks ühele ega proovigi turvaalast välja minna.

Aga on siis näiteks Kabulis Lääne inimesel ohtlik liikuda – võrreldes teiste Idamaadega –, või on tegu sarnase eelarvamusliku hirmuga, mida tundsid Lääne inimesed üheksakümnendate aastate alguses meile tulles?

Mina kõndisin seal iga päev, ja kõndisin üksi. Ja nagu sa tead, oli ka meie kodu ilma valvurite ja okastraatideta. Aga. Kindlasti ei läheks ma igale poole üksi ja kindlasti ma ei läheks pimedas. Jalutasime õhtuti muidugi ka pimedas, sest elektrit seal peaaegu pole, aga liikusime sellistes piirkondades, kus tundsime hästi tänavaid. Sa pead keskkonda tundma. Kindlasti ei soovita ma, et sõitke kõik Kabuli ja minge õhtul üksi jalutama. Tuleb õppida tunnetama.

On suur vahe, kuidas ma liikusin ringi  algul ja pärast. Algul tülitasid mind näiteks kerjused, pärast seda eriti ei juhtunud. Kui ma läksin üksinda Kabuli ainsale turismitänavale Chicken Streetile, siis kerjused mu külge enam ei kleepunud. Kui ma läksin sinna koos Eesti ajakirjanikega, siis see oli hullumaja. Juba kaugelt vaadates oli näha, et need inimesed ei ela Afganistanis.

Millest see vahe siis tuli?

See paistab ju välja, kas sa oled ebakindel või rahulik. Lisaks pisiasjad: kuidas sa riietud, kas sa oskad tervitada, kas sa saad keelest aru, kas sa oskad olukorda hinnata. See, et ma kogu aeg ringi kõndisin, ei tähenda, et ma taevasse vaatasin – ma loomulikult kogu aeg jälgisin ümbruskonda, ehkki mitte paaniliselt.

Kui tajusin, et keskkond mu ümber ei ole positiivne, siis lahkusin kiiresti. Kunagi ju ei tea, mis assotsiatsioonid võivad inimestel minuga seoses tekkida, võib-olla on neil näiteks keegi lähedane võõrvägede süül surma saanud. Enamik inimesi käitus minu suhtes neutraalselt ja see oligi parim, mis olla sai, lausa ideaalilähedane.

Vaade Afganistanile, mis teie raamatust avaneb, kujutab sooja, väärikat ja näib, et ka vaba rahvast hoolimata kogu materiaalsest viletsusest ja lakkamatutest sõdadest. Täiesti teistmoodi koht, kui telekast paistab.

Afgaanid on vapustav rahvas. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik elada sellises vaesuses ja nii rasketes tingimustes ning säilitada seejuures niisugune eneseväärikus. See on müstika.

Kirjeldate, kuidas afgaan kostitab külalisi palja tee ja leivaga ülimalt kuninglikult ja väärikalt.

Jah, ta ei häbene oma vaesust. Kui afgaan teeb põllul oma tööd ja tal on termos kaasas, siis ta ütleb: «Tule joo minuga teed!» Ta ei ütle seda häbelikult. Seda ei saa järele teha, see peab tulema kuskilt seest. Kui sa lähed Indiasse või Egpitusse, siis sealne vaesus on hoopis teistmoodi. Jõhker. Inimesed tulevad sulle peale, tahavad midagi. Afgaanid seda ei tee.

Milline on afgaanide endi ar­vamus, miks nende maa on nii palju räsida saanud? Või võtavad nad pidevat sõjaolukorda juba loomulikuna?

Ma ei usu, et nad võtavad seda loomulikuna. Ma arvan, et nad tahavad meeleheitlikult rahu. Nad ütlevad, et millegipärast jääme me pidevalt kellelegi jalgu. Kogu aeg kuidagi juhtub nii, nagu oleks tegu halva karmaga. Samas on neil usk väga tugev. Kohtasin üht meest, kes on olnud saadik nii Eestis kui Pakistanis, ja ta ütles, et Pakistanis masendas teda, et kõik püüdsid temaga tuttavaks saada, et riigist välja pääseda. Teda hämmastas see, et Afganistani püüavad kõik tagasi tulla.

Kui sa lähed kuhugi Jala­la­ba­di taha tühermaale ning seal on küla, mis on tühja koha peale aasta tagasi tekkinud, siis mõtled, et miks nad tulevad siia. Nad võiks ju proovida kusagil mujal hakkama saada. Aga nad tahavad tulla tagasi ja usuvad, et läheb paremaks.

Millised olid kõige üllatavamad kohtumised Afganistanis?

Ühte on raske välja tuua, ringi sõitmine tähendas pidevat üllatuste kogemist. Kuna ma olen rohkem looduseinimene, siis sealne loodus oli minu jaoks täiesti rabav. Varem ei kujutanud ma ette maastikke, mis neelavad su endasse. Maastiku võimsus ja ülimuslikkus on täiesti kirjeldamatu, seda ei näe Euroopas iialgi. Tühi, karm, aga tohutult mõjuv.

Seepärast tahaksin ikka ja jälle tagasi minna ja ringi sõita. Afganistani erilised maastikud oli ka üks põhjustest, miks otsustasin välja anda värvifotodega raamatu – mina ei ole võimeline neid sõnadega kirjeldama!

Palju on Läänes räägitud afgaani naiste olukorrast, eriti muidugi Talibani võimu all. Teie raamat näitab neid üpris rõõmsatena oma igapäevaelu elamas.

Naistega on nii, et see on üks stereotüüpidest. Kui öeldakse «afganistani naine», siis peab ta kindlasti olema burkas, ja kui on burkas, siis ka õnnetu. Millegipärast eeldatakse, et see on üks ja sama. Kindlasti mees peksab teda jne.

Mina arvan, et Afganistanis on täpselt sama moodi õnnetuid ja õnnelikke naisi nagu meil Eestiski. Kritiseerijad kipuvad ära unustama, et on õnnelikke abielusid ja tõesti ka väga õnnetuid, millest on raske aru saada, sest taust on niivõrd teistsugune. Kui seal elad, siis saad aru, et inimeste liikumapanevad jõud on hoopis teistsugused.

Kõigepealt tuleb meeles pidada, et afgaani naine suhtleb teiste naistega. Meie mõtleme, et ta suhtleb kõige rohkem oma perega, mehega. Ei. See on elu naiste seltskonnas, alles seejärel suhtleb ta oma abikaasaga. See on hoopis teine positsioon, millelt ta ümbritsevate inimestega läbi saab. Kõik on üles ehitatud teistmoodi.

Seetõttu ongi mul üsna kummastav vaadata, kuidas tulevad naised mujalt ja hakkavad andma hinnanguid selle järgi, kuidas meie ühiskond on üles ehitatud. Sellepärast mulle üldse ei meeldinud näiteks selline raamat nagu «Kabuli raamatukaupmees». Ehkki faktid võivad seal põhimõtteliselt olla õiged, aga hinnangute kuhjamine on üsna otsitud.

Kui naine kannab burkat, siis võib see talle olla lihtsalt kaitseks. See ei tähenda, et ta on seal all rumal, paljas või söömata. Tihti paistavad burka alt kullast käevõrud, imekaunid riided ja tikk-kontsad. Nägin nende kõrval välja nagu kerjus.

Teie raamatus oli väga ilmekas näide, kuidas külanaised ei soovinud oma kodu lähedale uute puurkaevude rajamist, sest teekond kaevule ja seal teiste naistega suhtlemine oli neile sotsiaalselt oluline. Nad hindavad inimlikku kontakti olulisemaks materiaalsest mugavusest, see on meie ühiskonnast väga erinev.

Me tahame neile head ja mõtleme, et kui oleks hästi palju kaeve, siis oleks hästi tore. See ongi kurb, et Lääs ei saa isegi parima tahtmise korral tulla ja hakata naisi päästma, sest see võib välja kukkuda risti vastupidisena. Ma püüdsin Afganistanis teha võimalikult vähe liigutusi, mis võiksid neid riivata. Näiteks igasuguste viimasel ajal ilmunud kuulsate raamatutega on afgaanid pidevalt väga haiget saanud.

Kusjuures läänlased ei mõtle midagi paha, nad kirjutavad oma loo valmis ega mõtle tagajärgedele. Näiteks Deborah Rodriquez on kirjutanud bestselleri «Kabul Beauty School». Ma ütlen otse välja, et olen kohtunud Debbyga. Ta oli seikleja, kes üldse ei mõtle.

Raamat on omamoodi üsna naljakas, loed läbi ja unustad. Aga milles on probleem? Ta kirjeldab naisi, kellega ta koos töötas, nii, et igaüks võib neid ära tunda. Ja ta kirjeldab intiimseid detaile. Nende inimeste elu on nüüd põrguks tehtud, ma kujutan ette, et tapmiseni välja.

Seal peab kogu aeg mõtlema, et see on teistmoodi ühiskond. Ma ei saa näiteks ei oma raamatus ega näitusel kasutada pilte tantsivatest naistest.

Üks väga haritud perekond kutsus mind oma üritusele, seal oli hästi tore, ma tegin palju pilte. Pärast nad avastasid need pildid internetist ja pöördusid mu poole palvega need fotod maha võtta, sest see tõsiselt häiris neid.

Meie pilguga vaadates olid piltidel imeilusad naised, ei mingeid ebasündsaid poose, kõik oli kaetud… Aga perekond tajus, et selline eksponeerimine ei sobi neile. Lääne naised ei saa minna neile niimoodi appi, et kisuvad burkad maha. Liiga palju on faktoreid, mille peale üldse ei tule.

Eesti ajakirjanik läheb afgaanitari nähes kohe tervituseks kätt suruma, aga naised annavad hoopis põsemusisid. Samuti naine ei puuduta meest. Kõik niisugused pisiasjad...

Kas siit võib tõmmata paralleeli ka Lääne sekkumisega Afganistanis tervikuna? Kuidas nad suhtuvad võõrastesse vägedesse oma maal? Me ju eeldame, et teeme neile oma vägede ja abiga head, kuid kuidas on sellega afgaanide vaatevinklist?

Ma arvan, et see on väga erinev, sest kogemusi on väga erinevaid. Just enne Afganistanist ära tulekut sain Jalalabadi lähedal kokku mehega, kes oli täiesti endast väljas, sest tema venna majapidamisse olid võõrsõdurid keset ööd sisse marssinud. Lõid jalaga ukse lahti, viisid ülekuulamisele.

Selliseid lugusid kuulates saad aru, et kindlasti pole võõrväed kõikide silmis popid. Võõrväed on teinud ka väga suuri prohmakaid ja päris palju tsiviilisikuid on surma saanud.

Olen ise Kabulis kogenud, kuidad väed sõidavad: nad sõidavad sust lihtsalt üle. Kihutavad kuhugi ja sul pole sealses hullumeelses liikluses oma autoga kuhugi nende transportööri eest minna. Ja ongi üle sõidetud.

Samal päeval, kui ma Eestisse puhkama sõitsin – mul vedas –, sõitsid ameeriklased kellestki Kabulis üle ja seetõttu tekkis kohutav mäsu, mis kasvas vihaks välismaalaste vastu, põletati majugi. Regiooniti on see muidugi erinev.

Bamianis oli ainuke kord, kui ma Uus-Meremaa sõdureid nägin, siis, kui nad looduskauneid kohti koos minuga kui turismiobjekte pildistasid. Üldiselt ma usun, et inimesed soovivad olla omal maal peremehed.

Mis sa arvad, mida tulevik sellele maale toob?

Olen seda nii palju oma sealsete sõpradega arutanud, aga ütlen ausalt: ei tea. Mängijaid on kaardil niivõrd palju, et mis liigutusi nad teevad, on võimatu öelda. Ehkki ma olen täiesti veendunud, et afgaanid tahavad rahu. Aga kui neid miski väga ärritab, näiteks välisvägede käitumine, siis võib vägivallalaine suureneda.

Räägime neist Lääne inimestest, kes on Afganistani sattunud ja sinna elama jäänud. Kas neil saab välja tuua mingi ühise nimetaja või on nende hulgas igasuguseid tüüpe?

Ma ei ole elu sees nii palju «tüüpe» näinud kui seal! Üks väga tore eesti päritolu naine, kellega seal kohtusin, ütles: siia tulnud on kõik Originaalid suure algustähega. See oli hästi öeldud. Kuid mingit ühisportreed neist anda ei saa, sest inimesed on väga erinevad ja põhjused, miks nad seal on, samuti. Tihti on mul tunne, et inimesed põgenevad Afganistani omaenda probleemide eest, oma puntras elu eest. On ka seiklejaid, raha teenijaid ja CV jaoks kirje hankijaid. Kui palju neist kõigist Afganistanile kasu on – arvatavasti mitte just sada protsenti.

Palju sõltub muidugi sellest, mis organisatsiooni heaks töötatakse. Maailmaorganisatsioonide nagu ÜRO heaks töötajate elu on seal nii ära raamistatud, surutud võõrastemajadesse ja autost autosse liikumisse, et isegi kui nad tahaksid, ei saa nad oma elu seal muuta.

Aga palju inimesi on sinna saatnud mittetulundusühingud ja nende hulgas on väga huvitavaid inimesi. Mõned neist on seal peredega aastaid töötanud, kõik taliibidki üle elanud, teevad rahulikult oma tööd. Lääne inimeste seltskond on seal niivõrd kirju, et neist võiks kirjutada eraldi raamatu.

Üks asi, mida afgaani rahva heaks teha saab, ongi mu meelest selliste raamatute kirjutamine nagu teie oma. See aitab muuta Afganistani kuvandit, mis praegu koosneb tegelikult ju vaid pommiaugust ja narkopõllust.

Kui ma pidasin Afganistanis veebipäevikut, siis tõlkisin natuke sellest ka inglise keelde. Mind üllatas väga, kui mulle hakkasid kirjutama haritud afgaanid välismaalt, kes tänasid kirjutatu eest südamlikult.

Et kui kena, et ma nende maast niimoodi kirjutan. Inimesed, kes olid Afganistanis kunagi elanud, ütlesid: «Sa kirjeldad justkui minu lapsepõlve Afganistani, kus ma 1970. aastatel elasin!»

Seepeale hakkasin ma hoopis teistmoodi mõtlema. Algul olin lihtsalt kirja pannud, mida näen. Nüüd tekkis lootus, et äkki see aitab kuidagi afgaane. Eestiski on nii, et kui ütled inimestele, et ma elan praegu Afganistanis, siis hakkavad nad halama. Nad ei saa aru, kuidas saab kellelegi Afganistanis meeldida! Muidugi oleks tore, kui raamat ilmuks kunagi ka inglise keeles. Kuid selle kohta tuleb öelda: inšallah (araabia k: kui jumal tahab, kõik on jumala kätes – toim).