Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2008/09/03/71105t1h2370.jpg)
Ukraina valitsusjuhi ja presidendi vaheline vihavaen ning kogu juhtkonna suutmatus riigi majandushädasid leevendada on Kiievi viinud üha sügavamale mädasohu. See on enam kui kahetsusväärne, sest pärast oranži revolutsiooni alustati suurte lootustega ning tundus, et läänemeelsel teel sammuvat Ukrainat ei suuda enam miski peatada.
Vigade parandus – sisemised vastuolud paraku siiski suudavad. Äärmiselt nukker, kui suured ootused neli aastat hiljem prügikorvis lõppevad. Just praegu, pärast Vene agressiooni Gruusias on vaja, et riik püsiks ühtne, sest nõrkusi ei jäta kindlasti kasutamata Venemaa, kes Ukrainat tagasi oma mõjusfääri ihkab. Krimmi ümber toimuvad laevastikumanöövrid annavad kavatsusist ka selgelt märku.
Ühelt poolt vajab Ukraina siseriiklikult tarku otsuseid, kuid teisalt kindlasti ka tugevat lääne tuge ning selgemat signaali NATOga liitumise kohta. USA asepresidendi Dick Cheney visiit Kiievisse ei saaks seetõttu olla õigemal ajal. Euroopa Liit peab oma toetust Ukrainale samuti jätkama. Riigi strateegilist asukohta ja suurt siseturgu vaadates on selge, et tugev Euroopa vajab tugevat Ukrainat.