Ansip välistab koostöö Savisaarega

Andrus Ansip. Foto: Liis Treimann / Postimees

Reformierakonna esimees Andrus Ansip leiab, et partei toetuse kasv tuleb sellest, et rahvas hindab terve mõistuse järgi tehtud otsuseid.

Ega vist mõnusamat aega leiakski, et olla Reformierakonna juht ja peaminister. Äsja kõrgendati majanduskasvu prognoosi, Eesti on 32. kohal Newsweeki elamiskõlblike riikide tabelis, parteid toetab Emori järgi üha enam valijaid. Isegi tööpuudus statistiliselt veidi kahaneb. On pilt ka teie silmis roosiline või rikub seda miski?

Ega ta roosiline ju ei ole. Kui möödunud kvartalis majandus kasvas 3,5 protsenti, siis see on suhteliselt tagasihoidlik võrreldes seitsmeprotsendise majanduskasvuga, mis meil oli 2007.

Tööpuudus on Eestis endiselt väga suur probleem. Meil oli kõige madalam tööpuuduse tase 2008. aasta märtsis ja juunis, Eurostati järgi räägime neljast protsendist. Praegu on töötuse tase märksa kõrgem, ehkki märtsi lõpust alates on registreeritud tööpuudus vähenenud ja see vähenemine on täiesti arvestatav.

Mart Laar ütles, et kevadeks tuleb suruda registreeritud töötus alla kümne protsendi. Nõustute?

Jah, pean reaalseks, et kevadeks võiks registreeritud töötus jääda alla kümne protsendi. Investorite huvi Eestis uute töökohtade loomise vastu on päris märkimisväärne. Paljudel juhtudel on just nimelt Soomest-Rootsist ettevõtted kolinud Eestisse, sest tööjõukulud seal on liiga suured. Eesti on muutunud investeeringutele atraktiivseks.
Töökohti luuakse, aga endiselt on Eestis suur probleem kvalifitseeritud tööjõu puudus.

Olete öelnud, et ootate tänavu 1,5 miljardit krooni maksutulusid lisaks esialgu arvatule. Kas nüüd, kui majanduskasvu ennustust on tõstetud, suurendate prognoosi?

Nüüdseks on rahandusministeerium prognoosinud maksutulude ülelaekumist koguni kahe miljardi krooni eest. Lisaks on oodatust paremini läinud ka Kyoto saasteühikute müügiga. Planeeritud oli meil 500 miljonit, aga lepinguid on sõlmitud juba 1,5 miljardi eest ja meie prognoos ütleb, et 200 miljonit võiks veel lisaks tulla.

Valitsussektori defitsiit peaks värske prognoosi järgi tulema 1,3 protsenti, mis praegu teadaolevalt on kõige väiksem defitsiit Euroopa Liidus.

Selles mõttes tabas Eesti ju trendi, et meil toimus kärpimine põhiliselt 2009, paljud Euroopa riigid aga teevad seda praegu. Kuid ehk olete jälginud ka debatti, kas praegusele valitsusele on oodata vahetust. Sirbis oli hiljuti arvamuste kogum, kus Indrek Neivelt ütleb: «Valitsuserakonnad on populaarsed ilmselt ka seetõttu, et puudub tõsiseltvõetav alternatiiv.» Siit kumab mõte, et praegune võim võib ju kestma jääda, kuid ega see ka miskit head ei tähenda. Võib tulla paigalseis, stagneerumine?

Te alustasite päris paljulubavalt, kui loetlesite Eesti tugevusi selles kriisis. Ma võin loetellu veel lisada selle, mis iga eestlase teadvusse ilmselt on jõudnud: Eesti valitsussektori võlakoormus on ELis üks väiksemaid. Meil on endiselt olemas reservides 11,7 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust.

Eesti panga- ja rahandussüsteem pidas selles kriisis väga hästi vastu. Eesti kuulub nende riikide hulka – aga neid on Euroopa Liidus ainult kaheksa 27st –, kus valitsus ei pidanud kulutama maksumaksja raha kommertspankade päästmiseks.

Ehk siis meie senine majandusmudel ja ka maksusüsteem on Eestit teeninud päris hästi ja selle kinnituseks on ka see peaaegu läbitud kriis.

Te pole valmis kriisi lõppenuks kuulutama?

Ei, kriis kindlasti lõppenud ei ole. Majandus kasvab, aga kriis tööturul on väga raske ja see jääb veel mõneks ajaks kestma. Kriis ei ole kindlasti veel läbi ei meil ega ka mujal mitte.

Kuna te tõite välja Indrek Neivelti arvamuse, siis Neivelt oli teadupärast see inimene, kes 2007 . aastal ütles, et Eesti võib liituda eurotsooniga aastal 2025 või hiljem. Neid nn visionääre ja arvamusliidreid, kes leidsid, et euro on kättesaamatu ja võimatu, ning olid sellel arvamusel ka veel 2009. aasta sügiskuudel, võiks küll ja küll üles lugeda.

Arvan, et eesmärgipüstitus hoida riigi rahandus korras oli kriisis ainuõige. Nagu te ise ütlesite, meie valiku õigsust kinnitavad kõik need ELi liikmesriigid, kes on asunud avaliku sektori kulusid kärpima, viima vastavusse kahanenud tuludega.

Neivelt on varem öelnud ka, et riigile reservide kogumine on mõttetu.

Sirbis leiab jällegi Veronika Kalmus: «Näib, et just reformarid on kõige paremini tabanud talurahva ja homo soveticus’e vaimse pärandi ühisosa eestlaste meelelaadis – pragmatism, materialism ja usk paremasse tulevikku. /.../ Reformierakondliku dominandi püsimine Eesti poliitikas kätkeb endas küllaltki tõsist stagneerumise ohtu.»

Reformierakond on otsuste langetamisel alati lähtunud tervest mõistusest. Ma arvan, et see on ka peamine, mille pärast rahvas Reformierakonda hindab. Ka siis, kui nn eksperte on olnud suurel hulgal ja ka meedia on survestanud valitsust ebaratsionaalseid otsuseid langetama – näiteks majanduse elavdamine reservidega buumi ajal.

Kõik rääkisid, et Eestis on kriis, ainult üks inimene – peaminister – ei näe seda, ta on roosade prillidega tulnukas. Me oleksime päris suures hädas, et mitte öelda hukatuses, kui oleksime buumi ajal nagu 2007 hakanud majandust reservidega stimuleerima.

Terve mõistus on see, mida rahvas hindab. Julgen öelda, et see ei käi ainult Eesti kohta ja seda ei ole mingi postsovetliku ühiskonnaga võimalik seletada. Eurobaromeetri uuringute järgi valitseb tugev korrelatsioon eelarvedefitsiidi ja valitsuse usaldusväärsuse vahel. Riikides, kus defitsiit on väike, on rahva toetus valitsusele tugev, ja neis riikides, kus defitsiit on suur ning riigi rahandus korrast ära, on rahva toetus valitsusele peaaegu olematu. Eksivad need poliitikud ja ajakirjanikud, kes arvavad, et valijate hääli on võimalik maksumaksja rahaga osta.

Vaadakem ka teisi näitajaid. Läinud teisipäeval maksis üks elektri megavatt-tund Eesti ettevõtetele korraks 2000 eurot. Mis see siis nüüd oli?

Ma usun, et midagi sarnast ei kordu, aga mitmete halbade asjaolude kokkulangemise tõttu see juhtus. Hea, et see juhtus nüüd, soojal suvel ja lühikeseks ajaks. Kui hind hüppab mõneks tunniks 50 korda üles, on see turutõrge ja see pole normaalne. Koordineerimatust oli praegu lubamatult palju. Mõned tootmisvõimsused olid plaanilises remondis, siis oli veel avariiline seiskamine ja nii see juhtus.

Arvan, et ühest õppetunnist on küllalt. Kindlasti kõik turuosalised ja energiaturu korraldajad seisavad selle eest, et see tulevikus ei korduks. Pikemas plaanis päästab meid niisuguste olukordade kordumisest ühenduse ehitamine teiste riikidega.

Eurost tulenevat hinnatõusu usub üle 70 protsendi inimestest. Samuti on kõneks olnud leivaliidu juhtum, mis sisendab, et märgatav hinnatõus seisab ees. Mida selles olukorras teha?

Vägisi ei saa tarbija taskust keegi raha ära võtta. Kui mõned ettevõtjad kavandavad kartellikokkuleppeid, siis on seaduse toime paratamatu. Leivaliidu puhul võime seda ju täheldada, et riik ei luba kartelli luua.
Ei saa öelda, et euro oleks see, mis toob kaasa hinnatõusu. Kiusatust, mis mõnedel kaupmeestel, restoranipidajatel, ettevõtjatel võib tekkida, et ümardaks õige hinna ülespoole, peavad aitama vähendada tarbijad üheskoos ja eriti tarbijakaitseorganisatsioonid.

Ümardamisreeglid ja üleminekukurss on väga selgelt fikseeritud – sellel on seaduse jõud. Aga kui hindade tõus tuleneb tootmisprotsessist või sisenditest, siis ei saa ükski valitsus öelda, et mõni ettevõte peab mõnda aega kahjumiga töötama.

20. augustil oli üks neid harvu üritusi – presidendi vastuvõtt kultuuritegelastele –, kus osalesite nii teie kui Edgar Savisaar. Te mõtteid ei vahetanud?

Ei, mingeid mõttevahetusi alates 2007. aasta valimistulemuste selgumisest ja sellele järgnenud konsultatsioonist ei ole meie vahel toimunud. Ma ei näe ka mingisuguseid võimalusi, et mina ja Edgar Savisaar võiksime tulevikus koostööd teha. Ma välistan selle.

Olete samal arvamusel kui Mart Laar, et juba on selge: Savisaarest ei saa järgmist peaministrit?

Jah, see on selge küll. Praegused arvamusküsitlused võimaldavad arvata, et see koalitsioon ei peaks vahetuma. Ka koalitsiooni koostöö on hästi läinud. Kahekesi on meeleolu töisem ja konstruktiivsem.
Pool aastat on valimisteni aega, selle ajaga võib kõike juhtuda.

Valimised on alati mingil määral ettearvamatud, neid avaliku arvamuse küsitlusi ja tuleviku kalkuleerimist tuleb võtta suure koefitsiendiga. Kõike võib juhtuda, aga ma ei näe küll võimalust, et Edgar Savisaarest võiks saada peaminister. Tema toetajaskond on küllalt stabiilne, ning küllalt rohkearvuline on ka see osa elanikkonnast, kellele Savisaar on vastuvõetamatu. Seetõttu on Savisaarel toetuse juurdevõitmine väga raske.

Mis võiks teie hinnangul olla valimiste peateema?

Majandus. Sealt aga jõuame paratamatult hariduse juurde. Hariduse tuleviku üle tuleb kindlasti diskuteerida. Me oleme teinud selles vallas reforme, võtnud vastu uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, aga seaduse vastuvõtmine üksi ei tähenda veel reformi läbiviimist. Elukestvas õppes osalejate arvu suurendamine on Eesti majanduse jaoks võtmeküsimus.

Ka energiajulgeolek. Teie viidatud hinnahüppest tulenevalt on ilmselt inimestele selge, et see on teema, millega järgmise valimisperioodi jooksul peame Eestis paratamatult tegelema.

Aga maksuküsimused?

Peame reformidega edasi minema. Sotsiaalmaksu lae kehtestamine tuleb ära teha. Ka tulumaksu alandamisega tuleks edasi minna. Reformierakond on alati leidnud, et maksustada tuleb halbu harjumusi – saastamist ja liigset tarbimist, kindlasti ei peaks maksustama inimeste ettevõtlikkust.

Jälle see vana vastasseis – Keskerakonna astmeline tulumaks ja Reformierakonna tulumaksu alandamine?

Arvan, et seda vastasseisu ei tule, sest Eestis puudub astmelisele tulumaksule arvestatav toetajaskond. Pole ka mingit mõistlikku põhjendust signaalide saatmiseks muule maailmale ja investoreile, et Eesti tahab oma selget, lihtsat ja hästi toiminud maksusüsteemi muuta. Arvan, et maksudebatti nende valimiste eel me väga ei näe.

Kaugele Reformierakond on valmis tulumaksu alandamisega minema? Päris ära kaotama?

Kindlasti mitte. Me soovisime tulumaksu alandamist 18 protsendini ja arvan, et selles suunas peaksime ka liikuma.

Mitu kohta on Reformierakonna eesmärk riigikogu valimistel?

Saan aru, et teil on vaja arve, et need pärast kokku liita ja öelda, et nad tahavad ju saada rohkem kui 101.

Öelge siis realistlik arv.

Ma ütlen 33. Te võite muidugi rehkendada, et küsitluste järgi peaks rohkem saama, aga ma ei tahaks asuda ilmaennustajatega konkureerima, kelle prognoosid on täpsemad.

Andrus Ansipi usutlus on viies osa Postimehe sarjast, mis käsitleb Eesti poliitikat uue hooaja lävel.

Varem ilmunud: Jüri Pihl «Tööpuudus on ikka väga suur», 16.08; Mart Laar «Valimiseelset kullavihma ei tule», 19.08; Aleksei Lotman «Rohelisi ei köida võimu rituaalid» 23.08; Juhan Aare «Ei arva, et mu ülesanne on ulmeline» 25.08.