Euroopa Liit jätkab Venemaa suhtes kahe tooli poliitikat

Foto: Pm

Euroopa Liidu jaoks on viimased nädalad olnud tulvil ajaloolistest teetähistest ja rajajoontest.

Möödunud kuul rünnati esimest korda sõjaliselt riiki, mis on avaldanud (küll tulutult) soovi ühendusega liituda. Esimest korda ründas üks ühenduse strateegilistest partneritest demokraatlikku naaberriiki.

Eile oli ELi liidritel esimest korda võimalik toimunust ühiselt järeldusi teha. Seisukoha võtmisega eilsel ELi ühepäevasel erakorralisel tippkohtumisel Brüsselis raskusi polnud.

Koos öeldi sama, mida enamik liikmesriikide liidreid on juba korduvalt öelnud eraldi: Venemaa reaktsioon Gruusias oli liialdatud, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvusdeklaratsioonide tunnustamine talumatu rahvusvahelise õiguse rikkumine.

«Euroopa usub, et kõik Gruusia konflikti rahumeelsed ja kestvad lahendused peavad olema rajatud Gruusia iseseisvuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamisele, mitte fait accompli'le (sündinud fakt – toim) või ühepoolsetele meetmetele, mis rikuvad rahvusvahelist õigust,» ütles ELi eesistuja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy pärast kohtumise lõppu.

Vastu ootusi suutis tippkohtumine kokku leppida ka ühe, küll suuresti sümboolse karistusmeetme rakendamises Venemaa suhtes.

Nimelt peatatakse uue partnerlus- ja koostööleppe kõnelused seniks, kuni Venemaa pole tõmmanud oma vägesid tagasi 7. augusti positsioonidele. Seega jääb ära 15.–16. septembril Brüsselis toimuma pidanud kõneluste teine voor.

Ometi tunnistas Sarkozy «erimeelsusi» liikmesriikide seas ning need leidsid kajastust ka tippkohtumise lõppdokumendis, mida võib kokkuvõtlikult kirjeldada kui tasakaaluakti.

Ühelt poolt soovitakse Gruusiat aidata: lubatakse majandusabi, viisarežiimi lihtsustamist ja mõnesaja tsiviilvaatleja lähetamist.

Samas ei soovita suhetes Venemaaga pilli lõhki ajada. Ühenduse kollektiivne kahevahelolek tuleb kõige ilmekamalt välja ühisdeklaratsiooni kolmandas lõikes.

Deklaratsiooni kolmanda lõike esimene lause kinnitab «Euroopa riikide» õigust vabalt ajada oma välispoliitikat ja otsida liitlasi; teine lause aga tõdeb: «Samuti on lubatav, et arvestatakse iga [riigi] julgeolekuhuvidega senikaua, kui [ühtlasi] respekteeritakse riikide suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja iseseisvust.»

Viide sõnastamata jäänud «huvidele» kordab ilmselt tahtlikult Venemaa liidrite viimaste nädalate retoorikat, milles on auväärsel kohal rahvuslike huvide segamatu teostamine.

Üsna oodatult jagunesid ELi liikmesriigid kahte leeri: ühel pool suur osa Ida-Euroopast koos Suurbritannia ja Rootsiga; teisel pool nn vana Euroopa.

Kaalukeeleks on üha enam Saksamaa, mille kristlikust demokraadist kantsler Angela Merkel kaldub eelistama karmimat joont, samas kui sotsiaaldemokraadist välisminister Frank-Walter Steinmeier ei usu, et vastasseisu süvenemisest kummalegi poolele tulu tõuseks.

Prantsusmaa, mis on alati olnud üks vana Euroopa juhtfiguuridest, on sunnitud enda jaoks harjumatusse Venemaa-kriitilisse positsiooni. Põhjuseks asjaolu, et mängus on Sarkozy isiklik reputatsioon.

Moskva eirab väljakutsuvalt Sarkozy vahendatud relvarahu võtmetingimusi, mis oma esialgses sõnastuses jätavad soovi korral väga laia tõlgendusruumi. Venemaa arusaamisel on tegemist «Medvedevi-Sarkozy rahuplaaniga», mis andis Vene armeele muu hulgas õiguse rajada sügavale Gruusia territooriumile oma kontrollpunktid.

Prantsuse presidendi hilisemaid katseid tõlgendusruumi telefonikõnede ja kirjade abil õgvendada tõrjus Venemaa suursaadik ELi juures Vladimir Tšizov veel eile üleolevalt kui asjassepuutumatuid.

Kõigest hoolimata ei ole EL praegu valmis Venemaaga suhteid katkestama ega reaalseid sanktsioone rakendama.

Aja võitmiseks reisib järgmisel esmaspäeval, 8. septembril, Moskvasse ja Tbhilisisse tipptasemel ELi delegatsioon, kuhu kuuluvad Sarkozy, Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso ja välissuhete koordinaator Javier Solana.

Prantsusmaa presidendi sõnul sõltub sellest 8. septembri kohtumise tulemustest Euroopa Liidu ja Venemaa tulevikus väga palju.