Võrdõiguslikkuse volinik: palju jäi tegemata

Pärast viit aastat tööd lahkub septembris ametist soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Margit Sarv, kelle sõnul oleks see ametikoht Eestis loodud ka siis, kui Euroopa Liit seda nõudnud ei oleks. Foto: Artur Sadovski

Viis aastat tagasi asus Eestis esimest korda ametisse soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Margit Sarv, kelle ametiaeg septembris läbi saab. Milliste tegemistega volinik ise rahul on ja mis viie aasta jooksul tege­mata jäi, sellest rääkis Sarvega Kristi Leppik.
 

Kas viis aastat on voliniku ametis piisav aeg, et midagi korda saata?

Hästi palju unistusi või suuri asju on tegelikult tegemata jäänud, sest tõesti, me oleme väike kantselei, kaks inimest. Põhirõhk on seni läinud inimeste kaebuste läbivaatamisele ja nendele reageerimisele.

Keerame ajaratta siis viis aastat tagasi. Mis olid need unistused või eesmärgid, mida tahtsite ellu viia, kuid jäid tegemata?

Soov oli muuta meeste ja naiste palgaerinevusi, pöörata rohkem tähelepanu meeste tervisele ja perevägivalla küsimusele.

Kahjuks ei ole nendes valdkondades laiemaid seaduste mõju analüüse õnnestunud üldse teha. Ma mõtlen seda, et kuidas näiteks meie süsteem toetab meeste tervise edendamist. Palgavahe koha pealt on see hea, et sotsiaalministeeriumil on praegu suur uuring käimas.

Oskaksite välja tuua kolm teemat, kus tunnete, et olete need oma ametiajal lõpule viinud ja asjad toimivad?

Esiteks see, et kui ma tulin, siis mul oli laud... ja tool. Mis ma tahan öelda, on see, et voliniku institutsioon on nullist käima lükatud. Head kontaktid kolmanda sektori organisatsioonidega ja teiste riigiasutustega, erinevad koostöövormid ja teadlikkuse kasv.

Teiseks see, et töö kohalike omavalitsustega on olnud edukas, meil on välja antud käsiraamat, kuidas omavalitsused saaksid võrdõiguslikkusele suuremat tähelepanu pöörata.

Kolmandaks tooksin välja muudatused nii soolise võrdõiguslikkuse seaduse kui ka võrdse kohtlemise seaduse menetlemise juures, kus ma aktiivselt tegutsesin. See võttis ka paar aastat aega.

Lõpuks teid vist ikka väga palju kuulda ei võetud...

Seda küll jah, aga me olime protsessi aktiivselt kaasatud.

Vastuseis teile ja sellele ametikohale on olnud algusest peale üsna suur. Siiani arvatakse, et teie ametikohta on vaja lihtsalt Euroopa Liidule, et raha kuskile ära paigutada. Kas selline hoiak käibki ametikohaga kaasas?

Ma arvan, et see arusaam on mingil määral muutunud. On aru saadud, et Eestis on vaja inimeste võrdset kohtlemist nende endi, mitte mingi välise surve pärast. Samas on selle skepsisega veel pikalt tööd. Aga kui me ei anna igale inimesele võimalust ennast täiel määral teostada, siis kaotame väga olulist inimressurssi.

Kui seda ametikohta ei oleks tulnud Euroopa Liiduga seoses, siis oleks võrdõiguslikkuse voliniku ametikoht kindlasti loodud, aga seda tunduvalt hiljem kui praegu.

Millest see skepsis siis tuleb? Julgen väita, et igaüks meist on vähemalt korra elus tundnud ennast diskrimineerituna – naised ehk vähem palka saades või kodus nõusid pestes, ja mehed kas või ööklubis järjekorras seistes, kui naised tasuta sisse pääsevad.

Ma arvan, et see on ühiskonnas endas sees. Tundub, et diskrimineerimise tunnistamine näitaks inimeste arvates nõrkust ja mõeldakse, et võib-olla minul endal on midagi viga. Ei anta aru, et ehk tuli see liigategemine ühiskondlikest hoiakutest.

Kui palju tuleb survet otsuste ja seaduste tegemisel Euroopa Liidult?

Sealt tuleb pigem toetust. Näiteks on nüüd käsil analüüs, et direktiiv küll nõuab sellise võrdõiguslikkuse institutsiooni olemasolu, aga nüüd tuleks vaadata ka selle tõhusust, seda ressursside aspektist.

Rääkides ressurssidest, kui palju te kuus palka saate?

Praegu palkade maksmise ajutise korralduse järgi 33 373 krooni brutos.

Võtame klassikalise näite. Heale ametikohale kandideeris noor naine, kellel on kodus nelja-aastane laps. Kuigi naine oli kvalifitseeritud ja hea töötaja, siis teda tööle ei võetud, vaid otsustati hoopis madalama kvalifikatsiooniga meesterahva kasuks. Naine pöördub teie poole. Mida sellises olukorras ette võtate?

Kuulame ära ka tööandja argumendid. Vahel juhtub nii, et juba teabenõudmise käigus lahenevad asjad iseeneslikult ehk et tööandja saab ise ka aru, et tegi naisele liiga. Kui ei lahene, siis pärast dokumentide ja argumentide kokkukorjamist koostame võrdluse. Lõpuks anname arvamuse, kas on tegu diskrimineerimisega või mitte.

Nüüdsest lubab seadus volinikul ka soovitusi teha. Ja siis on juba avaldaja enda otsustada, kas ta läheb selle arvamusega edasi töövaidluskomisjoni või kohtusse. Viimased saavad vajadusel hüvitise välja mõista.

Millised on tööandjate klassikalised põhjendused olnud sellistes olukordades?

Kas või see, et töökuulutuses on ühed nõudmised, aga siis ilmub kuskilt täiesti uus nõudmine, et kandidaat ei osanud rootsi keelt ja see oli ka põhjuseks, miks teda tööle ei võetud. Ehk siis nõudmised, mida algselt olemas ei olnud.

Hüvitise väljamõistmise osas on vaieldud, et võib-olla peaks olema võimalus tööandjat trahvida...

Kui me räägime ebavõrdsest palgaküsimusest, siis iseenesest on hüvitise nõue õiglasem, sest hüvitis ongi tasu kogu selle saamata jäänud summa eest.

Kas nn onupojapoliitika on ka võrdse kohtlemise seadusega reguleeritav?

Ei, sugulussidemed ei ole. Aga mida ei ole tõenäoliselt veel endale teadvustatud, on see, et võrdse kohtlemise seadus keelab ebavõrdse kohtlemise veendumuste alusel ja see hõlmab ka erakondlikku kuuluvust. Just täna tuli üks kaebus, kus kaebaja kahtlustab, et teda on ebavõrdselt koheldud erakondliku kuuluvuse tõttu. Ta ise ei kuulu erakonda, aga tööle eelistatakse võtta inimest, kes kuulub.

Kuidas meil noored naised elavad? Nemad pöörduvad teie poole vist kõige tihemini.

Jah, just seoses pere planeerimise, raseduse, sünnitamise ja lapsevanema kohustuste tõttu. Tundub, et see teema puudutab noori naisi endiselt tõsiselt. Siin vallas on ka üks tore töövõit, sest minu ettepanekul on soolise võrdõiguslikkuse seaduses säte, et tööpakkuja ja töövahendaja ei tohi küsida pereplaneerimise ja eraelulisi küsimusi, vaid peab eelkõige lähtuma inimese kvalifikatsioonist ja tööoskustest.

Kui paljud inimesed teie poole oma mures pöörduvad?

2009. aastal tuli 160 pöördumist, ma ei oska öelda praegu, palju sel aastal, aga aasta-aastalt on see arv kasvanud. Kui varem oli kolmandik pöördujatest mehed, siis eelmisel aastal oli see protsent juba 40 ja 60, küll veel naiste kasuks.

Enamik pöördumisi on praegu olnud soolise diskrimineerimisega seotud, kuigi 2009. aasta alguses jõustus ka võrdse kohtlemise seadus, mis keelab diskrimineerimise rahvuse, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse, usuliste ja muude veendumuste alusel.

Kui kerge või raske on diskrimineerimist tuvastada?

See on üsna keeruline, sest diskrimineerimise tuvastamine ei ole must valgel kirjas, et näiteks ma maksan sulle vähem palka, sest sa oled naine. Või on öeldud tunnistajate juuresolekul, et ma ei võta sind tööle, sest sul on väiksed lapsed.

Diskrimineerimine tuleb ikkagi võrdlusest välja, kui parema kvalifikatsiooniga inimene on kõrvale jäetud või saab väiksemat palka.

Mille poolest mehed tunnevad ennast diskrimineerituna?

On olnud tööpakkumisi, mis on naistele suunatud. On olnud seda, et tööandja ei aktsepteeri meestöötajat kui lapsevanemat, ja siis ka distsiplinaarkaristused ja töösuhte lõpetamised – mehi karistatakse karmimalt ja stereotüüpseks argumendiks naist mitte karistades oli see, et naine ei saanud päris hästi aru, millega ta hakkama sai.

Kuidas selle süsteemi toimimisega Eestis rahul olete, et kui on käsil abielulahutus ja lapsele elukoha määramine, siis on meeste poolt tulnud nurinat, et otsus langetatakse liiga kergekäeliselt ema kasuks?

See on ka tõesti üks küsimus, millega mehed päris tihti meie poole pöörduvad. Aga see on kohtu lahendada, siin ei saa volinik midagi otsustada. Samas ei paneks ma neid otsuseid ei naiskohtunike ega üldse n-ö naiste ringkaitse süüks, sest ka uuringud näitavad, et paljud mehed on selle poolt, et lapsed peaksid kasvama koos emaga.

Aga seepärast julgustakski mehi vanemahüvitist ja ka vanemapuhkust kasutama ning seda juba enne lahkuminekut. Nii on kohtul lihtsam otsust teha, et kes siis on see esmane lapse eest hoolitseja. Uus perekonnaseadus lubab ka jagatud hooldusõigust, vast lähevad asjad selles küsimuses ajapikku õiglasemaks.

On teil endal lapsi?

Ei ole.

Kas võrdõiguslikkuse teeneks võib pidada seda, et noored naised väärtustavad ennast ja enda tegemisi rohkem, samas kurdavad, et palju raskem on niimoodi enda kõrvale teist poolt leida?

Ma niimoodi ei oskagi vastata sellele. See teema, mis aeg-ajalt üles kerkib, et naine ei leia endale hariduse ja karjääri mõttes väärilist... Minu meelest on see pseudoteema. Kui on sarnane maailmavaade, siis miks seda tahku veel taga ajada.
Monitooring näitab küll, et jah, naised on mõnevõrra rohkem võrdõiguslikkust toetavad kui mehed.

Samas näitab monitooring ka seda, et Eesti noored mehed on üsna traditsioonilised – edu mudel näeb ette uhke auto ja ilusa naise. Samas ei kujuta edu mudel seda, et olen avatud meelega ja salliv. See on Eesti puhul huvitav fenomen.

Teie ametiaeg lõpeb septembris ja konkurss uue voliniku leidmiseks juba käib, kas kandideerite ka ise uuesti?

Olen jõudnud otsusele, et ei.

Miks siis?

Arvan, et siin ametis on vaja uut värskust, uusi mõtteid ja entusiasmi. See amet on väga mitmekülgne ning annab palju, uuel volinikul peaks silm särama ja olema soov seda tööd teha.

Mis te siis edasi plaanite?

Ma ei teagi. Ma tõesti ei tea.

Margit Sarv

Sünd 25.10.1975

Hariduskäik

•    1998–1999 Kesk-Euroopa Ülikool (Budapest), politoloogia, M. Phil

•    1997–1998 Kesk-Euroopa Ülikool (Budapest), politoloogia, MA

•    1993–1997 Tartu Ülikool, politoloogia, BA

•    1982–1993 Gustav Adolfi gümnaasium

Teenistuskäik

•    2005 – soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik

•    2002 – 2005 õiguskantsleri kantselei, nõunik

•    2000 –2001 Londoni Ülikool, õpetaja / erakorraline teadur

•    1999 –2002 Tallinna Pedagoogikaülikool, Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut, teadur

•    1999 –2002 Hamburgi Ülikool, Rahu- ja Kaitseuuringute Instituut, teadur