Päevatoimetaja:
Lomely Mäe

Salme uus viikingilaev viitab suurele lahingule

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Repro

Arheoloog Jüri Peets alustas suvel Saaremaal Salmel väljakaevamisi, murdmaks müüti seal asuvast viikingilaevade kalmistust, ent sattus kaks aastat tagasi leitud viikingilaeva kõrval ootamatult uue ja veel suurema laeva peale.



Enne kaevama asumist Tallinna Ülikooli ajalooinstituudi vanemteaduri Peetsi käsutuses olnud andmed ei jätnud talle suurt võimalust teistmoodi arvata, kui et viikingilaevade kalmistuga Salmel tegemist ei ole.

Nimelt ühtisid kaks aastat tagasi koolimaja kõrval kraavikaevamisel leitud kahe murtud mõõga osad nende kahe murtud mõõgaga, mille arheoloogid olid samal suvel leidnud paarikümne meetri kaugusele jäänud viikingilaeva jäänustest.

8. sajandil aset leidnud viikingilaeva matuse ja tänapäeva vahele jääva 1200 aasta jooksul käis sellel maatükil vilgas inimtegevus. Matusekohalt jooksis läbi Sõrve vana maantee, selle kõrvale oli maasse kaevatud sõjaväekaabel ja rajatud kooli mänguväljakud.

Välja tuli teine laev

Nii oligi Peets veendunud, et matuste puhul pooleks murtud mõõkade eri osad sattusid laevast mõnikümmend meetrit eemale hilisema inimtegevuse käigus.

«Ma olin enam-vähem kindel, et see on üks objekt,» ütleb Peets. «Kavatsesin seda kaevamistega tõestada ja nii üleliigse kära ühe hooga ära lahendada.» Ent nagu ta nüüd, mitu nädalat pärast väljakaevamiste algust nendib, läks asi arvatust hoopis teisiti. «Siit tuli hoopis teine ja eelmisest veelgi suurem laev välja.»

Kui eelmine, sajandi arheoloogialeiuks – sajand on õnneks seni veel üsna lühike olnud, muigab Peets – tituleeritud viikingilaev oli 11 meetrit pikk, kolm meetrit lai ja selles lamas seitse surnud sõdalast, siis uue objekti mõõdud on võimsamad.

Paadis üksteise kõrval lebavaid sõdalaste surnukehasid on seni küll leitud vaid neli, ent mitu nädalat kaevetöid on veel ees. Viikingilaeva neediridade järgi võis määrata laeva laiuseks neli meetrit ja selle põhjal pikkuse, mis jääb vahemikku 14–16 meetrit.

Lähtudes loogikast, et suuremasse laeva maeti rohkem inimesi, oletab Peets, et kokku võivad maapõues olla isegi kuni kahekümne viikingisõdalase põrmud. «Iseasi, kas me neid rohkem leida suudame,» ütleb ta.

Ühes on arheoloog siiski kindel – nii tänavune kui ka kahe suve tagune laevaleid on seotud ühe ja sama sündmusega. «Tõenäoliselt on siin tegemist lahingujärgse matusega ja taplus on toimunud siinsamas kaldal,» ütleb Peets.

Skandinaavia päritolu

Tema sõnul oli toona levinud, et merel vastasele alla jääma kippunud viikingid tõmbusid kaitseks randa, kus laevad kuivale maale tõmmati ja nende varjus ülekaalukat vaenlast ootama jäädi. Lähtudes maapinnast päevavalgele tulnud leidudest, olid siin rannas otsa leidnud viikingid Peetsi väitel Skandinaavia päritolu. «Ühtegi saar­lastele omast asja pole me siit leidnud,» ütleb Peets.

Leitud on üheteralisi mõõku, metallist kilbikuplaid, vaalaluust mängunuppe, nurkselgne nuga ja torust vedruklambri abil ehitatud kaks surulukku. «Täiskomplekt. Ainult joogisarv on veel puudu,» ütleb ta.

Peets peab tõenäoliseks, et võõramaalastest viikingid seilasid Saaremaa randa rüüsteretkele teiselt poolt Liivi lahte Kuramaalt, kus skandinaavlastel oli toona väga võimas, tuhandete elanikega koloonia.

Salme küla alla sattusid rüüstajad ilmselt seetõttu, et toona oli Salme jõe asemel siin väin, mis eraldas praegust Sõrve poolsaart täielikult ülejäänud Saaremaast. «See on selge tõestus, et see väin oli laevatatav,» ütleb Peets.

Tõenäoliselt tekkis rüüstajail siin kohalike elanikega suurem konflikt, mille käigus hukkus ja sai viga umbes nelikümmend meresõitjat.

Seda, et sealsamas toonasel mererannal äge taplus toimuma pidi, näitavad kas või kahe laeva ümbert leitud umbes kolmkümmend nooleotsa.

«Seda on väga palju, sest kokku on Eestist leitud umbes sadakond nooleotsa,» räägib Peets. Miks nii? «Sellepärast, et eestlastel oli komme võidelda rohkem viskeodadega.»

Kes lahingus peale jäi, on raske arvata. Ent mingil põhjusel pidid sissetungijaist skandinaavlased oma hukkunutele kiirustades matused korraldama ja selleks koguni kahest korralikust laevast loobuma. Võimalik, et sissetungijail polnud koju naasmiseks kõigi laevade jaoks enam vajalikku arvu sõudjaid. «Sest toona purjesid laevadel veel ei kasutatud,» ütleb Peets.

Hukkunute vigastused on erinevad. Kellel on käeluu kolmest kohast puruks löödud, kellel on pealuu kildudeks. Viimasest laevast tuli välja ka koer, kes ilmselt lamab oma peremehe kõrval.

Kiired matused

Luude järgi kuni 40-aastaste meeste surnukehad tõsteti matustel paatidesse ja nende relvad jäeti nendega. «Mõte oli selles, et kui peremees hukkus, siis peab minema ka tema relv,» ütleb Peets.

Selleks kuumutati hukkunute mõõku esmalt tules ja löödi nende teradesse kirvega sügavad, kuni sentimeetrised sälgud, et vastane mõõku hiljem kasutada ei saaks.

Veelgi enam – mõõgad murti pooleks ja asetati maasse lööduna püsti paadi parda najale seisma. Hukkunute kilpe keskkohast kaitsnud metallist kupaldele löödi aga kangiga suured augud sisse.

«See, et hävitatud mõõkade üks osa oli sattunud ühte laeva ja teine teise laeva erinevate hukkunute juurde, näitab, et matustega oli kiire,» pakub Peets. Hukkunuid koos laevadega põlema ei pandud – see ei olnud tollane tava. Selle asemel jäeti surnud lihtsalt rannale laeva lamama ja kõdunema.

Nii on nad vaikselt mattunud maa alla, kuigi mitte väga sügavale, maapinnast vaid mõnekümne sentimeetri sügavusele. «Nad on jah väga maapinna lähedal, ühe mõõga ots turritas siin kadakate vahel sisuliselt maapinnast välja, ilmselt oleks varem või hiljem mõni laps siia otsa komistanud,» ütleb Peets.

Väljakaevamised Salmel jätkuvad veel vähemalt augusti lõpuni. Arvestades, et osa leitud teisest laevast jääb juba asfalteeritud kooli juurdepääsutee alla, ei pruugitagi kõike maapõues leiduvat avastada.

«Ega ma imesta, kui me siit rohkem midagi ei leia, siin on inimese poolt kõik aastasadadega nii läbi songitud,» ütleb Peets. «Ent Eesti mõistes tähtis arheoloogialeid on ta küll. Sest meil pole leitud ühtegi viikingite paadimatust.»

Tagasi üles