Psühholoog: tuupurlus koolis ja kodus tuleb lõpetada

Foto: Corbis/Scanpix

Psühholoog ja koolitaja Toivo Niiberg soovitab lapsevanemal seada esikohale laps, mitte ettekujutus, millisena ta oma lapse kooliteed ja tulevikku näeb, kirjutab

Virumaa Teataja

.

Kas tegu on laste või lastevanemate hirmuga, mis kooliga seoses tekivad?

Neid ei saa üksteisest lahutada – lastevanemate hirmud lähevad laste peale üle. Vanema hirm lapse koolimineku pärast hakkab juba enne seda, kui laps kooli läheb: ema hoiab makki kõhu peal ja õpetab inglise keelt. On suur mure, kas laps saab tulevikus kooli sisse.

On jube, mis meil koolides toimub. Tegelikult tähendab see, et sangviinikutele on haridustee avatud, ja melanhoolsemad, koleerilisemad või felgmaatilisemad lapsed, kes ei ole ju mingid värdjad või haiged, on kõrvale jäetud.

Järgmine hirm on see, et laps õpiks viitele. Eesti ühiskonnas on kahjuks ühe lapse efekt: “Sa pead viitele õppima. Kümne küünega tööd rabama. Sa oled meil ainukene. Kellele me selle saeveski siis pärandame?”

Nii et kõige suurem hirm on see, et MINU laps pole edukas.

Mitte ainult edukas, vaid ikka veel edukam ja tublim peaks olema. Tulevad ju vanemad lasteaeda ja tahavad, et lapsed ei mängiks, vaid õpiks lugema ja kirjutama, et saaks juba kolmandas-neljandas klassis inglise, ladina või varsti ehk hiina keelt õppima hakata.

Samas peaks koolis omakorda palju mängulist olema. Leian, et kooliprogrammid tuleks ümber teha – me ei saa igaühest teha matemaatikaprofessorit, keemia- või füüsikaprofessorit, ärijuhti või inseneri. Meil tuleb paljus hakata koole diferentseerima.

Miks on nii, et paljud lapsed, ka viielised, ei taha ühel hetkel enam kooli minna?

Uuringud on näidanud, et ligi 90% lastest tahab minna esimesse klassi, kuid teise tahab minna ainult iga kolmas. Samas ei ole kool ju milleski süüdi. Kool on süüdi ainult selles, et klassid on liiga suured.

Laps tahab tähelepanu. Laps tahab kooli minna ka sellepärast, et seal on täiskasvanutel aega lastega tegeleda. Emad-isad räägivad lapsele, et koolis saab õpetaja käest igasuguseid asju küsida. Mida sa küsid, kui klassis on 20-30 last.

Õpetaja ütleb ka, et lasteaed on läbi ja koolis pead tasa olema ja kuulama, küsimused esitad tunni lõpus. Tund lõppeb nii ära, et laps ei jõuagi midagi küsida, sest programmid on ülepaisutatud. Ja kui laps tunnis probleemi püstitab, siis ta segab tundi.

See on mitmes asjas kinni: õpetaja riigieksamitehirmus ja oma aineplaanihirmus, ema ja isa hirmus, et laps läheb aia taha, lapse hirmus, et ei saa nii hästi õpitud, kui ema ja isa tahaks.

Mida siis soovitada?

Kõige õigem on koostöö õpetajaga. Arenguvestlus oli meil, psühholoogidel, hea soovitus. Arenguvestluse sisseseadmise eesmärk oligi sundida vanemaid rohkem tegema koostööd õpetajaga ja vaatama oma last kõrvalt. Tahtsime head, aga läks nii nagu alati ...

Vestluse põhieesmärk on näiteks märgata, et kui laps õpib õhtul ikka kolm tundi matemaatikat ja tunnistusel on hinne viis, siis tegelikult ei ole see viis. Sellel viiel on vere maik man. Selle võrra jääb tal muusikakoolis käimata või sportimata.

Vestlusel peaks olema kolm osapoolt: laps, õpetaja ja vanemad, kes koos arutavad. Ega loodust ei anna vägistada. Kui ikka ühes kohas on lohk, siis see on ja jääb. Ja kui teises kohas on potentsiaal, mis jääb kahe silma vahele, siis see lõpuks mandub.

On väga tähtis, et arendataks neid oskusi, mille puhul on potentsiaali, mitte ei rajataks lossi tühja koha peale, kus vundamenti pole. Ma tahan öelda – lõpp tuupurlusele.

Vanemad peaks maha istuma ja omavahel tõsiselt rääkima.

Laps ka. Väiksed lapsed on neljanda-viienda klassini võimelised õppima viietele ja tuupima, kuid hiljem võib see valusalt tunda anda.

Kõige konfliktsem on see inimene, kes on oma elutee rajanud valedele võimetele. Olen oma elus näinud sundarste, sundõpetajaid, kindlasti on ka sundajakirjanikke. Valed valikud saavad alguse lasteaias.

Oletame, et esimesed nädalad on läbi. Ja laps on juba väsinud, ei taha ega jaksa koolis ühe koha peal istuda.

Kooliküpsus on järgmine teema. See pole mitte see, et laps oskab lugeda ja kirjutada. Õpetamine on kooli ülesanne. Kooliküpsuse puhul on oluline näitaja, et laps seisaks 7-10 minutit paigal. Ja rohkem ei saagi nõuda. Ka täiskasvanu ei jaksa teist inimest üle kümne minuti kuulata.

Teine näitaja on sõnavara. Lapsega tuleb väga palju tegeleda ja rääkida.

Ma olen 25 aastat olnud loodusainete õpetaja ja võin näiteks tuua, et mis kasu on sellest, kui poiss loeb õpikust, et pargis kasvavad lepp, vaher ja tamm. Kui ma toon talle pargist oksad, siis ta ei oska öelda, mis need on.

Mõne aasta tagune Tallinna ülikooli uuring näitas, et viieaastase poisi sõnavara on kolmandiku kuni poole võrra väiksem sama vana tüdruku omast. Mis see tähendab, et ta oskab õigesti lugeda, aga ta ei saa aru, mida loeb.

Kolmandaks on oluline, et laps oskaks teiste lastega suhelda. Kui peres on üks laps, kes pole lasteaias käinud, ja ta läheb kooli, kus on 30 elavat last.

Last ei saa enne kooli panna, kui ta pole õppinud teiste lastega suhtlema.

Sõna «lasteaed» tuleb ära kaotada ja nimetada see eelkooliks ja teha see kohustuslikuks. Siis ei hakkaks ükski omavalitsus vastu, et miks lasteaeda vaja on.

Lasteaed on emotsionaalse ja sotsiaalse intelligentsuse arendamiseks. Et laps oskaks näiteks oma jonni maandada – sellega pole koolis aega tegeleda.

Laps, kes on sotsiaalselt ja emotsionaalselt küps, on ka kooliküps.

Kas lapsevanemad peaks kooli algusest tegema toreda peresündmuse?

Kindlasti peab minema kooli ja last tunnustama. Neli-viis korda aastas on vaja, et lapsevanem oma kondid kooli kohale lohistab.

Juba sügisel on paljudes koolides üleval ajad, millal toimub sügispidu, millal jõulupidu, millal emade- ja isadepäev.

Üks tubli vanem ei küsi lapselt mokaotsast, et mida koolis tehakse, vaid tunnustab last sellega, et käib õpilastööde näitusel, vaatamas lapse esinemisi.

Kuidagi ei saa ta öelda, et ei tea, millal see toimus. Lapsed ikka ootavad, et vanemad tuleks kooli ja vaataks ja tunneks rohkem huvi.

Ja ka õpetajad on alati abivalmid. Ma olen 20 aastat Eesti õpetajaid koolitanud ja ma ütlen, et enamik õpetajaid on toredad inimesed, kes on alati nõus koostööd tegema.

Mõni üksik nõid on ka hulgas, aga neid on igas kohas.

Mida soovitada õpetajale uue õppeaasta alguses?

Mitte võtta asju isiklikult. Ära mine p....., kui sind saadetakse, vaid silita lapse pead ja uuri, kust ta tuleb. Ja mõtle, mitu korda see laps kodus ise peab seal käima. Ega lapsevanemat kahjuks ümber ei kasvata. Kui vanem röögib, siis kuula ära ja ütle tänan.

Meie meedia süüdistab kooli ja õpetajaid. Kui hakkad õigustama, jääd ikka süüdi. Kuula ära. Ja tegele lapsega.

Last saab muuta. Lootus jääbki tulevasele põlvkonnale.

Tore, et Eestis leidub veel neid, kes julgevad saada lapsi, sest laps on suurim õnn ja rikkus ning kindlaim investeering tulevikku.

Tore, et Eestis leidub veel noori, kes julgevad valida õpetaja elukutse, mille puhul ootab neid suhteliselt madal palk, alandus, usaldamatus, pidev süüdistamine, kolmekordne kontroll ja pea 24tunnine tööpäev, mille jooksul tuleb olla õpetaja, sotsiaaltöötaja, psühholoog ja asendada ema või isa.

Hoidkem tulevast põlvkonda, et siit sirguksid need, kes julgeksid teha lapsi ja hakata neid õpetama.