Anne Applebaum: Venemaa hirmud

Anne Applebaum Foto: Pm

Neljakümne aasta eest, 20. augusti öösel ja 21. augusti varahommikul 1968. aastal veeresid Tšehhoslovakkiasse tuhanded tankid ja sajad tuhanded sõdurid.

Sissetungi eesmärk oli selge ja lihtne: takistada Nõukogude Liidu satelliitriigil demokraatlike reformide teostamist, mis õnnestumise korral oleks ähvardanud seada kahtluse alla teiste satelliitriikide ja isegi Nõukogude Liidu enda legitiimsuse.

Tuleb öelda, et pealtnäha on 1968. aasta augusti sündmustel teatud ühiseid jooni 2008. aasta augusti sündmustega, nagu märkis ka Ameerika riigisekretär.

Jah, tõepoolest, taas veeresid Venemaa tankid teise suveräänse riigi territooriumile ja isegi mõned sissetungijate taotlused on sarnased. Jah, Venemaa karistab taas endist satelliiti, kelle reformide edu võiks näidata tema enda poliitilist süsteemi halvas valguses.

Tõsi, Venemaa ei ole enam nõukogulik. Kuid tema valitsev eliit, mida juhib endine president ja praegune peaminister Vladimir Putin, püsib vana KGB ikka paranoilise, kõike kontrollida püüdva ja kõige taga vandenõu nägeva mõttekultuuri juures.

Putin ja tema lähikond ei ole kommunistid, kuid nad ei usu ka vabaturgu ega vaba ühiskonda.

Selle asemel tuleb kõik tähtsad otsused langetada Moskvas väikese, mitte kellegi valitud rühma sees, kes teavad hästi, kuidas astuda vastu väljastpoolt organiseeritud sabotaažile.

Sündmusi ei tohi lasta lihtsalt juhtuda, neid peab juhtima ja nendega tuleb manipuleerida. Valimised ei tohi lihtsalt toimuda, nende tulemus tuleb juba varem kindlaks määrata.
Venemaa avalik vaenulikkus nii Gruusia kui ka Ukraina ja Balti riikide vastu on selles mõttes osalt ideoloogiline.

Kõigis neis riikides on toimunud tõelised valimised ning mõnigi kord on võimule pääsenud või rikkaks saanud inimesed, keda valitsev oligarhia ei ole juba varem kohale määranud.

Gruusia rooside ja Ukraina oranži revolutsiooniga kaasnesid lausa tänavademonstratsioonid, mis aitasid kukutada enam-vähem oligarhilise režiimi.
Niisiis ei sunni Venemaa juhtkonda Gruusiasse ja Ukrainasse vastumeelsusega suhtuma puhas natsionalism ega lihtsalt suurriigile traditsiooniline ülbus.

Vähemalt teatud osas on neil hirm, et samasugune valijate revolutsioon võib ühel päeval aset leida ka Venemaal.

Siiski tasub siin korrata sõna «pealtnäha». Ma olen ka varem öelnud, et mulle ei meeldi üldse tõmmata ajaloolisi paralleele, mis võivad tegelikkust sama palju hägustada kui selgitada.

Juba etniline konflikt, mis ajendas Gruusia presidenti rumalalt reageerima ning tõi kaasa Venemaa sekkumise, on äärmiselt keeruline ja mitmelt poolt manipuleeritud, kuid hõlmab siiski täiesti tõelisi inimesi. Praeguse kriisi mis tahes pikaajaline lahendus peab kaasama ka lõunaosseetlasi, kelle elamine tulevahetuses hävis.

Veel olulisem on see, et rahvusvaheline olukord on hoopis teistsugune. Ehkki mõneski peas leidub minevikuheiastusi külma sõja aegsest väidetavast otsusekindlusest, ei olnud meil 1968. aastal tahet ega võimet ohvreid abistada.

Meie ainuke tegelik reaktsioon Nõukogude sissetungile oli natuke avalikku süljepritsimist. Enamik Euroopast toibus veel 1968. aasta sündmustest, tudengite mässudest, mis olid aasta algul vajunud postradikaalse nostalgia uduloorina kogu kontinendi peale.

Praeguse Venemaa juhtidel on kogu paranoiast hoolimata, mille nad omandasid KGB väljaõppega, palju tihedamad suhted lääne institutsioonidega, nii G8 ja Euroopa Nõukoguga kui ka lääne pankade ja ettevõtetega, mis investeerivad nende raha ning haldavad nende vara. Nüüdne Euroopa on teoreetiliselt palju paremini valmis Venemaa kaasamiseks, aga paraku ei ole seda seni tehtud.

Kirjutasin hiljaaegu, et läänel, kes ei ole suutnud nii palju aastaid tegelda Kaukaasia julgeolekuvaakumiga, pole võimalusi Venemaad mõjutada ning äsjaste sündmuste valguses on see ka õige.

Ehkki Prantsusmaa suutis vahendada relvarahu, tõmbuvad Venemaa väed välja väga aeglaselt või ei taha üldse lahkuda. Läänel ei ole sõjalisi vahendeid, millega neid lahkuma sundida, ja me ei peaks teesklema, nagu suudaksime seda.

Aga kui sellest kujuneb pikaajaline konflikt, kui Venemaa sõjavägi jääb Gruusia põhiterritooriumile, kui see on kõigest esimene naaberriikidesse tungimise katse, siis on meie käsutuses suhted ja mõjutusvahendid, mida saame kasutada, olgu tegemist Venemaa liikmesusega rahvusvahelistes institutsioonides või Venemaa juhtide luksuskorteritega Pariisis – kui me muidugi tahame neid vahendeid kasutada.

Praegu on otsustav küsimus see, kas lääs on valmis käituma nagu ida: kõnelema ühel häälel ja kujundama ühise üleatlantilise poliitika.

Viimastel aastatel on Venemaa eelistanud suhelda lääneriikide ja nende juhtidega ükshaaval. Alles möödunud nädalal võttis Venemaa riigi kontrolli all oleva gaasikompanii Gazprom allettevõte enda palgale Soome endise peaministri Paavo Lipponeni.

Juba varem on samal palgalehel Saksamaa endine kantsler Gerhard Schröder. Kui me püsime üheskoos ega luba Gazpromil end ükshaaval üles osta, siis on vähemalt mingi võimalus, et uus mini külm sõda ei kesta järjekordsed nelikümmend aastat.

Anne Applebaum kirjutab kolumne ajalehele The Washington Post ja ajakirjale Slate, kus ilmus ka see arvamuslugu. Samuti on ta kirjutanud Pulitzeri auhinnaga pärjatud raamatu «Gulag».

The New York Times Syndicate