Väärikas Eesti talupark

Taludendropargi trio: loodusemees Andrus Ristkok ning teatriinimesed Merle Karusoo ja Katrin Saukas. Foto: Artur Sadovski

Kaheksa hektarit maad, tuhanded kivid, 300 liiki puid ja põõsaid, kümned pargiroosid, mõned tiigid ja arvukalt linde-loomi. Nõnda võib lühidalt iseloomustada 19. sajandi teisel poolel rajama hakatud Eesti üht vanemat, Rõugu talu-dendroparki, mis asub Viljandi ja Järvamaa piiril.

Praegu peab Vahemetsa talu ja ühtlasi ka Rõugu parki trio – teatriinimesed Merle Karusoo ja Katrin Saukas ning loodusemees Andrus Ristkok, kes on võtnud oma pühaks kohuseks eelkäijate tööd ja vaeva elus hoida. Ajapikku on välja kujunenud tööd, mida keegi neist meelsamini teeb.

Merle, kes vaatab maailmaasju rohujuure tasandilt, on niitja, aga kivid on tal ka südamel. Katrin tegeleb alusmetsa ja lilledega, dendroloogiat õppinud Andrus puudega. Kui vaja, panevad kõik käed külge, sest teisiti ei olekski mõeldav nii suurt maa-ala hooldada.

Taluhooned – aidad, kuurid ja rehielamu – on nad korda teinud. Elumaja on ehitatud mitmes etapis. Vanimasse ossa ehk rehe alla on nüüd tehtud saun, siin paikneb ka suveköök, katuse alla tulevad stuudio ja raamatukogu. Vanapere ja praeguste elanike köited moodustavad arvuka kollektsiooni.

Elujärje paranedes «poogiti» rehielamule külge köök ja kamber, puhtad kambrid tehti alles Esimese maailmasõja järel. Muide, keldrit ja sauna vanasti polnud. Ju käidi naabrite juures vihtlemas.

Talu ostsid Rõugud 1885. aastal naabrimehelt, kes oli selle kuraditosin aastat varem mõisalt ostnud. Uus pererahvas alustas kohe ka pargi rajamist. Nad olid haritud inimesed ega elanud üksnes leivast. Kui maa käes, läks peremees ja ostis oma aeda suure elupuu.

«Pargi liigirikkusest võib järeldada, et Rõugud olid ilmas ringi käinud. Viimase peremehe Augusti isa Jaan oli ju 20. sajandi algul tsaariarmees teeninud,» märgib Merle.

Kümmekond aastat tagasi tehtud inventuuri käigus haruldusi ei avastatud, aga huvitavaid liike leidub siin palju: toomingaid, kaski, kuslapuid, sireleid, viirpuid jmt.

«Siiski, meil kasvavad araaliad ehk kuradipuud, mida paljudes teistes kohtades Eestimaal külm näpistab, aga meie õues need vohavad,» osutab Katrin ogadega põõsale, mis avab oma roosaka varjundiga õied septembris, punased marjad valmivad novembris, kui ilma on. Araalia on ženšenni sugulane.

Talu keskmine peremees Jaan Rõuk oli iluaiandushuviline. Lilleklumbid ja pügatud elupuude rivid on tema rajatud. Tema paistis hoolivat kultiveeritud ja pisut saksikust õuekujundusest, milles oli oma roll ka figuursetel kividel. Mees tundunud mõnevõrra tseremoonitsevat ka külaliste vastuvõtmisel.

Talu kolmas peremees Rõugu-Kusti ehk August Rõuk oli hoopis vabameelsem. Tema enese tunnistuse kohaselt pidanuks puud-põõsad kasvama ikka omasoodu, vahelesegamiseta. Augusti huviks olidki puud-põõsad ning iseäranis kivid, jutustab Andrus.

Pargis oli varem mitu tiiki. 1930ndatel murti käsitsi pae sisse kaks esimest tiiki. Pargi tagaosa tiigid, mis suviti nüüd kuivaks jäävad, tehti juba kolhoosiajal kopatööna. Ja nendega juhtus see kurb lugu, et mõnevõrra hilisem maaparandus ümbritseval põllumassiivil imes tiikidest aastaringse vee ära.

Praegu jätkub seal vett üksnes kevadel ja sügisel ning sügiseveed jäävad mõnikord ka talveks püsima. Nende tiikide aastaringse veevaru hoidmiseks puuriti sinna seejärel puurkaev ja selle taha ühendati pumbaga purskkaev.

Praegune pererahvas on pargi korrastamisel palju vaeva näinud, osalt maastikku kujundades, osalt säilitades, mõnda paika on nad lausa reservaadid loonud. Nüüd on kogu üldmulje hoolitsetud – võsa raiutud, teed puhastatud, hein niidetud.

Mõned taimed on sellega seoses ära kadunud, mõned välja ilmunud. Näiteks üks Eestis esinevaist orhideelistest, neiuvaip esitles oma õiteilu tänavu suvel.

 
Eelmine suvi kulus roosiaia rajamisele. Selleks raadati maa, veeti multši, 150 istikule anti juua 1,5 tonni vett. Nüüd võib juba aimata, millist silmailu rosaarium aastate pärast pakub. Roosiaia kuninganna Katrin ei kavatsegi taimi üles siduda, vaid laseb «kuhjana» kasvada.

Rõukude pere kogus kive. Neid on siia tassitud ümbruskonna põldudelt, aga ka kaugemalt kingiks toodud. Toodi hobustega, sest kivimürakaid juba käe otsas ei tassi, hiljem veeti kive traktori järel plaadil.

«Selleks polnud ju vene ajal muud vaja kui traktoristile pudel viina...» meenutab Andrus. Aia taganurgas «kasvavadki» samblikuga kaetud kivihunnikud.

«Me pole neid veel maast välja upitanud, et näha, millise erineva kujuga need on – tegelikult on see tohutu looduslik kunstikollektsioon, mis praegu üldse välja ei paista,» nendib Merle. Katrini unistuseks on kõik need kivid ära puhastada ja demonstreerida eraldi pikas rivis, ilma ühegi taimeta. Aga selle unistuse teostamiseks kuluks mitu miljonit krooni.

Siin on töötanud ka kunstnik Adolf Koch, kelle tahutud kive võib pargis siin-seal kohata. Talu väravaski seisab üks valvsate silmadega kivipea.

Pargis ringi jalutas näeb igal sammul midagi üllatavat. Viinamäe teod, maasikad, tänavusel vihmasel sügisel pole elanikel küll metsa asja, oma õu tahab harimist ehk pilvikud, riisikad jt seened korjamist.

Reservaadi rägastikus liiguvad metskitsed, nugised, siilid, oravad, jänesed, vahel põikavad parki metssead ja põdrad.

Tiigi kaldal seisab püstkoda, natuke eemal on püüne. Siin pargis on alati pidusid peetud ja külarahvast võõrustatud. Lõkkeplatsil lehvib peaministri kingitud kaunima kodu konkursi vimpel. Lippu ei langeta nad kunagi, sest neist kolmest on alati keegi kodus.