/nginx/o/2016/04/18/5275585t1h6599.png)
/nginx/o/2010/06/28/394320t1h5f5e.jpg)
Eesti inimene hindab oma üksikelu väärtuseks 6,8 miljonit krooni. Seda on seitse ja pool korda vähem kui maksavad Euroopa kalleimad norralased.
Eestlane kuulub viie odavama rahva sekka
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liidu rahastatud ja Stuttgarti ülikooli juhitud teadusprojekti HEATCO raames arvutatud elu hindasid kasutatakse transpordiprojektide kulu-tulu analüüsides hindamaks, kuivõrd ehituse turvalisusesse investeerimine ära tasub. Kõige lihtsamalt öeldes näitab elu hind, kui palju on ühiskond valmis raha välja käima, et ühe inimese surma edasi lükata.
Küsitlustest selgunud vastuste põhjal leiti, kui palju nõustub eurooplane oma elu päästmiseks kulutama ning SKTde alusel arvutati Euroopa keskmise põhjal elu hind 27 Euroopa riigis.
Norralastele järgnevad luksemburglased ja šveitslased, meist hinnalisemad on näiteks ka soomlased ja sloveenid. Seevastu kõige vähem kulutaksid inimesed ühe elu päästmiseks Poolas, Leedus ja Lätis.
Eestlased hindavad üksikelu küll lõunanaabritest veidi kallimaks, ent kuuluvad siiski koos slovakkidega Euroopa viie odavama rahva sekka.
Rikkas riigis elu hinnalisem
Tartu Ülikooli majandusdoktorant Indrek Seppo tõdes, et riigi elanikkonna elu hind sõltub suuresti maa majanduslikust olukorrast ning seetõttu on ka jõukamates riikides üksikelu väärtus kõrgem.
Ta selgitas, et näiteks võrreldes Soomega paigutatakse Eestis raha pigem sinna, kust on loota suuremat majanduslikku tulu, see aga ei tähenda, et turvalisust vähem väärtuslikuks peetakse, sest majandusareng võib kaasa tuua ka suurema turvalisuse. Lihtsalt vähem arenenud riikides rõhutakse pigem majanduskasvule, kui iga hinna eest inimese elus hoidmisele kõigis olukordades.
«Neil on palju rohkem valupunkte, kuhu investeerida, kui puudub näiteks korralik koolisüsteem. Võime leppida 20 inimese surmaga, ent samal ajal saab selle raha eest rohkelt inimesi korraliku hariduse,» märkis Seppo.
Rakendusuuringute keskuse Centar vanemanalüütik Sten Anspal ei leia, et kõrge elu hind oleks tingimata parem kui madal. «See kui palju inimesed on nõus oma elu eest maksma, on ühiskonna valikute küsimus,» ütles ta.
Anspali sõnul põhineb eestlaste hind Euroopa keskmisel, ent kindlasti oleks hea, kui oleks andmed ka meie endi konkreetsete valikute kohta. Seni pole aga Eestis niisuguseid uuringuid tehtud ja projektides kasutatakse Euroopa Komisjoni kehtestatud arve.
Kuigi inimelu konkreetse rahasummaga piiritlemine võib tunduda ebaeetilise ja veidranagi, peavad majandusanalüütikud elu hinda vajalikuks, milleta suuri projekte ellu viia ei saa.
«Kui on vaja hinnata, kas kümme säästetud inimelu on väärt neljarealist Tallinna-Tartu maantee ehitust, pole muud teha, kui peab ka elu rahasse panema,» selgitas poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik Andres Võrk.
Veel kasutati elu hinda näiteks Tallinna lähistel 2013. aastal sõitma hakkavate elektrirongide soetamise tasuvuse hindamiseks.
Anspali sõnul selgus uuringust, et kiiremad rongid asendavad mõneti autosõitude arvu, misläbi väheneb ka liiklusõnnetuste hulk. Et rongide ostmisest saadav sotsiaalne tulu, mille hulka kuulus ka elu hind, ületas uute rongide soetamise kulu, tasus investeering end ära.
Kõige rohkem kasutatakse maksevalmiduse meetodil leitud elu hinda transpordiehituste ja keskkonnakahju hindamise puhul, aga ka meditsiinis.
Et ühiskonnas on raha alati piiratult, tuleb Seppo sõnul valida projekt, kus ühe elu säästmisest saadav tulu on maksimaalne.
«Oletame, et sünnitusabisse tuhande krooni panemine päästaks ühe inimelu, seevastu maanteeprojektis läheks see maksma sadu tuhandeid kroone,» märkis ta. «Siis on ju mõttekam investeerida raha sünnitusabisse, sest seal maksab ühe elu säilitamine vähem.»
Elu hinda küsi surnutelt
Lisaks eelkirjeldatud «hüpoteetilisele maksevalmidusele» saab elule rahalist väärtust anda ka teisiti. Näiteks võib inimese hinda mõõta selle järgi, kui suureks kujuneb tema oletatav palk läbi elu. Reeglina on see summa väiksem kui maksevalmidus.
Mõnes mõttes võib elu hinnana vaadelda ka hukkunud kaitseväelase lähedastele makstud kompensatsiooni, mille suuruseks on praegu sõduri surmale eelnenud 150-kordne kuupalk, mis ei jää aga alla Eesti keskmise brutopalgale. Seega piltlikult öeldes maksab hukkunud sõjaväelane riigile praegu minimaalselt 1,75 miljonit krooni.
Kolmas võimalus elu väärtuse mõõtmiseks on inimese igapäevaste valikute hindamine. Näiteks kustkaudu teed ületame, kas kinnitame turvavöö, kanname helkureid, milliseid ravimeid võtame, kui ohtlikul ametikohal töötame. Elu hind leitakse kasutades teada olevaid surmade tõenäosusi ja summasid nende vältimiseks.
Võrk selgitas, et kui näiteks ühes ametis on surma tõenäosus inimese kohta tuhat kohta suurem kui teise ameti korral, aga ka palk selle võrra 12 000 krooni suurem, teeb inimene valiku, et tema elu on 1,2 miljonit krooni väärt. Seega teeb inimene oma elu hinda mõjutavaid valikuid iga päev.
Briti ökonomist ja ajakirjanik Tim Harford kirjeldab oma raamatus «The Logic of Life» elu hinna kujunemist lausa Mehhiko prostituutide valikute näitel. Uuringud näitavad, et ilma kondoomita vahekorda astumisel on prostituudi võimalus HIV saada kaks protsenti, kui samal ajal töötasu ühe korra kohta suureneb 25 protsenti.
Seega: kui prostituut teenib ühe korra pealt näiteks 1000 dollarit, siis hindab ta oma elu 125 000 dollari vääriliseks.