Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Tüübid Väimela mõisa keldrikorruselt

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Teatriateljee kunstiline juht Tarmo Tagamets ja tantsija Päär Pärenson väljaheidetutena.
Teatriateljee kunstiline juht Tarmo Tagamets ja tantsija Päär Pärenson väljaheidetutena. Foto: Võru Teatriateljee

Ilmselt oleks parem olnud, kui etenduse tutvustuses ei oleks välja reklaamitud, et lavastuses saab näha inimesi, keda meie perekonna traditsioonidel põhinev ühiskond on äärealadele tõrjunud.

 See loob väga tugeva eelhäälestatuse, mis paneb iga tegelast juba
a priori vaatama mõeldes, et mis temal küll viga võiks olla. Kui üldse saab sellisest mõistest kui «viga» kõnelda...


Tegelikult on suurem osa neist tüüpidest, keda poolteise tunni jooksul Väimela mõisa erinevates hoonetes näha, suhteliselt «normaalsed» tegelased, lihtsalt oma väikeste kiiksudega. Selles mõttes ei ole tegu mingi freak-show’ga.


See on paljude erinevate ja väga huvitavate inimeste lugu, mille lavastaja, hollandi koreograaf Benno Voorham Väimela mõisakompleksi elama on pannud.


Lavastus on igas mõttes hektiline – kuuleb nii hollandi kui eesti keelt, publik matkab mööda vähemalt nelja mängupaika ning tervik koosneb erinevate inimeste lugudest, kus ühist kokkupuutepunkti on raske leida.


Tüübid, keda laval kujutatakse, on iseenesest kaasakiskuvad, mõni rohkem, teine vähem. Eriti eredalt paistavad silma Erni Kask asotsiaali rollis, Agu Trolla indiaani mehena ning Tarmo Tagamets jazzusõbrast neegrina, kuid tervikut seltskonda ei moodusta.


Kuid narratiiv polegi ju peamine, vähemalt käesolevas lavastuses mitte. Nauditav on hoopis see omapärane sümbioos, mis tekib Võru Teatri­ateljee arhailisuse, Benno Voorhami kontaktimprovisatsiooni ning nu.uniooni tantsulise plastika kokkupuutepunktis.

Põhitrump ongi näitlejate-tantsijate tehnika, lõpuni läbi mõeldud ja ka viidud liigutused, pilgud, žestid, miimika.


Narratiivsest aspektist läheb lavastus mitmepalgelisemaks teises osas, kui publik  mõisahoone keldrisse tegelaste n-ö koju viiakse. Tuntud võte, kus publik liigub ringi ja «külastab» inimeste elupaiku, sarnaselt on asjale lähenenud ka ZUGA ühendatud tantsijad oma lavastuses «Maja Küütri uulitsas».


Veidi liiga klišeelikult on ühiskonnast väljaheidetud paigutatud elama Väimela mõisahoone rõsketesse ja niisketesse keldrikongidesse, samal ajal kui see n-ö teisest ehk rõõmsast ja helgest heaoluühiskonnast pärit mõisaomanik (lavastaja Benno Voorhami kehastuses) ülakorruse avarates mõisaruumides mööda parketti kepsutab.


Hollandi keelt kõnelev mõisahärra on etenduse sideaineks, kes kildude jadast korraliku alguse ja lõpuga raamistatud narratiivi loob. Tema etteaste on impulsiivne ja mõjus («võõra» aspekti tugevdab hollandi keel) väikese, äärmiselt maalilise puändiga lõpus, mis sellele tehniliselt korralikult vormistatud, kuid nõrgalt seotud lavastusele lõpu teeb.

uus lavastus


«Outcast/ Väljaheidetud»
Lavastaja: Benno Voorham (Holland / Rootsi)
Osades: Marianne Kütt, Kadri Noormets, Tarmo Tagamets, Agu Trolla, Peeter Rästas, Erni Kask, Päär Pärenson ja Taavi Varm.
Esietendus 18. augustil Väimelas

Tagasi üles