Roman Zaštšerinski: pere on minu suurim saavutus

Sugulased ühist asja ajamas: Roman Zaštšerinski, tema sommeljeest naine Jana ja Romani tädipoeg, kokk Igor Andrejev. Foto: Artur Sadovski

Eesti kokandustaeva üks eredamaid tähti Roman Zaštšerinski ei hooli aupaistest ega restoranide reitingutärnidest – talle lihtsalt meeldib süüa teha.

Roman Zaštšerinski, vene, valgevene, poola ja saksa verd kokk, äratab imetlust. Ta on teinud hulljulge tembu: avanud masuajal koos emapoolse tädipoja Igor Andrejeviga, kes on ühtaegu Tchaikovsky restorani peakokk, ja sommeljeest abikaasa Jana Zaštšerinskiga väikese perekohviku Moon, kuhu sööma pääsemiseks tuleb koht aegsasti kinni panna – Eesti restoranimaailmas on see harv nähtus.

Tagatipuks valiti Moon vaid mõnekuise tegutsemise järel 50 parema Eesti restorani nimistusse. Ja mitte ainult – Tallinna söögikohtadest tõusis see fööniksina esimeseks, Romani peakokatud Ö aga pälvis kõrgema klassi restoranide seas teise koha.

Lisaks on Roman olnud aastaid nõutud riigipeadele korraldatud pidusöökide peakokana. Äsja pakkus ta koos tädipoeg Igoriga Koplis Noblessneri valukojas sajale Euroopa juhtiva riskikapitali fondide esindajale meie suitsuangerjat ja veiseliha maapirniga.

Aga see ei olnud tema sõnul pooltki nii keeruline kui hiljutine suur platsisööming Rotermanni keskplatsil viiesajale inimesele! Suitsuangerjat, muide, peab Roman musta rukkileiva ja silmude kõrval Eesti köögi pärliks.      

Intervjuule tormab mees otse Mooni köögist, olles üsna väsinud moega. Võtab tassi musta kohvi, hiljem laseb tuua veel teise. «See ongi minu lõunasöök, ja ka hommikusöök,» muigab ta ja lisab mõnusa aktsendiga eesti keeles, et teab väga hästi, mis on tervislik toitumine, kuid temast selle järgijat pole.

Kas kohvist tõesti piisab?

«Pidev maitsmine ja aroomiderohke restoraniköök hoiab kõhu kuidagi täis. Lõpuks, kui öösel koju jõuad, on lõhnad kadunud ja alles siis avastad, et kõht on tühi. Teed võileiva, juhtub ka, et keedad pakipelmeene, ja lähedki magama,» kummutab Roman ettekujutuse, et kokal on restoranihõrgutistest kõht pungil.

Siis tormab tagasi kööki, paprikat tükeldama. Rahvas söögisaalis juba ootab. Aga kogu juuliks läheb Moon puhkama, sest moonlastel on hädasti vaja jõudu koguda.

Mäletan, et talvel, kui teie uus kohvik oli värskelt avatud, ütlesite, et kui säärane 20-tunniste tööpäevadega rabamine edasi kestab, saate infarkti — kas nüüd on juba kergem?

Ei ole eriti. Nüüd teeme tööd 16 tundi päevas.

Kuidas üks tavaline tööpäev välja näeb?

Varahommikul tellime kauba, siis valmistame köögis asjad ette, teeme süüa,  serveerime... Paar korda nädalas käime ka turul, aga kalaturu müüjad toovad meile värske kala iga päev ise kätte. Lõpetame kella ühe ajal öösel – enne seda küürime kööki poolteist tundi, et see näeks hommikul välja nagu uus.

On see rabamine end nüüdseks ära tasunud, kas süda hõiskab ja hing on rahul?

Ma arvan küll. Tegelikult ei ole olnud aega selle üle õieti mõeldagi. Aga tundub, et iga meie liigutus on end ära tasunud, valikud on olnud õiged ja vaeva pole nähtud niisama. See, et teeme seda kõike iseendale, annab jõudu juurde.  

Mis on teie menu saladus — lihtsus, hea käe ja maitsega tehtud toit? Interjöör on teil, erinevalt paljudest meie söögikohtadest, mis sellesse ehk liigseltki panustavad, tagasihoidlik.

Usun, et toit on põhiasi, mille pärast inimesed siin käivad. Lihtsad maitsed, aus toit, ei midagi ülepingutatut. Ehk ka lihtne, vaba ja sõbralik teenindus. Inimesed oskavad seda kõike hinnata.
Ega see ei ole ju tegelikult midagi uut.

Vanade toidutraditsioonidega Itaalias ja Prantsusmaal on samamoodi – domineerivad väikesed ja lihtsad pererestoranid, kus pakutakse häid roogi, ja need on alati rahvast täis. Kedagi ei huvita, kas laual on valge laudlina või mitte.

Ilmselt alustavadki paljud restoranipidajad meil valest otsast, pingutades liialt muuga?

Köök on söögikoha süda. Kui see ei tööta, siis asi ei toimi. Nagu inimesegagi, kes saab hakkama käte või jalgadeta – elu on sees –,   südameta aga mitte.

Laiemas plaanis on väga hea restorani saladus hea meeskond. Et leida sellised inimesed, kes on andekad ja ambitsioonikad, tahavad areneda, mõtlevad ühes rütmis, oskavad koos töötada. Sa võid ju olla geniaalne, aga sa ei saa üksi hakkama. Piisab, kui üks inimene on tööl vale eesmärgiga, ja see rikub kogu meeskonnatöö.

Miks te üldse oma perekohviku avasite, liiati veel masuajal, teie juhitud gurmeelik Ö on juba mitmendat aastat Eesti restoranide edetabelite tipus?

Meil Igoriga saabus hetk, kus väsisime gurmeemaailmast lihtsalt pisut ära. Ja meile meeldib, et saime oma juurte juurde tagasi minna ja pakkuda toite, mis on pärit meie lapsepõlvest. Olgu või kartulipannkooke – vanaema Maria, muide, teeb neid meile siiani! Lahe on, et neil toitudel on ajalugu, minu vanaemale tegi sama tema ema ja nii edasi.

Aga masu oli restorani avamiseks kõige õigem aeg! Kõik hinnad olid all, olgu siis köögiseadmed või rent. Meile, kel polnud mingit kapitali, oli see aeg ideaalne ja olnuks rumal seda mitte kasutada.

Tagantjärele tundub see kõik täiesti muinasjutuline: meil polnud investoreid ega raha, läksime panka, mingit garantiid polnud... Võtsime lihtsalt koha ja tegime ära. See, et saime asjaga hakkama, on meile praegu suurim tunnustus.

Mitte see, et taldrik on tühjaks söödud või pärast suurt pidulikku õhtusööki kõlab teile tuline aplaus?
See ka. Eile, kui siia kogunesid teised kokad ja praktikandid ka Ö-st ja Museumist, et pidada ühe koka lahkumisõhtut, oli mul hea meel, et nad kõik tahtsid siin olla.

Poisid mängisid kitarri, istusid, ajasid juttu, naersid. Sel hetkel oli mulle tunnustus see, et nad tahtsid siin olla ja meiega jääda, mitte kohe koju sõita. Et neile sobib see, mis me tegime.   

Ja kumb on praeguseks südamelähedasem, Moon või Ö?

Oleks ebaloomulik, kui ma ütleks, et Ö. Loogiline, et Moon, see on ju enda oma. Ö-s olen ma palgatööline, Moon olen aga mina ise. Õieti mina, Igor ja Jana.

See on nagu treeneri ja sportlasegagi: treener rõõmustab, kui sportlasel läheb hästi, aga sportlane ise rõõmustab veelgi rohkem. Ö-s olen ma nagu treener, kes õpetab, ja rõõmustab, kui neil läheb hästi.

Eesti mõistes olete kokana saavutanud lae, teid ja teie peakokatud restorane on pärjatud parimate tiitlitega — kuhu edasi, mille nimel veel pingutada?

Mulle lihtsalt väga meeldib süüa teha, seda ma tahangi! Naudin protsessi, mitte saavutusi. Ja ma poleks sugugi vähem õnnelik, kui mul neid tiitleid poleks. Need oleks tulnud ehk ühel hetkel niikuinii, aga see pole olnud kokaks õppides mu eesmärk. Tahan ikka oma maitse järgi elada.

Mulle pakub rahuldust rohkem see, et inimesed tahavad mu juures söömas käia. Eestis pole vist restorani, mis oleks pidevalt broneeritud nädalaid ette ja oleks kogu aeg täis! Just üks klient ütles, et mõelda, te olete kuskil nurga taga, Kopli servas, ja ma pean teie juurde vähemalt poolteist nädalat varem koha kinni panema, et üldse teie juurde sööma pääseda.

No ja tore oleks, kui Moon veel ka paari­kümne aasta pärast tegutseks.

Kokanduses olevatki võitjad need, kelle juures söömas käiakse, see ongi teie põhimõte?

Jah, vahet pole, mitu tärni sul on või kui kõrgelt kolleegid sind hindavad. Loeb see, kas inimesed tulevad su juurde sööma ja kas nad tahavad ka tagasi tulla.

Samas võib selle üle palju vaielda. On ka profisportlased ja need, kes teevad sporti enda jaoks. Mõlema saavutused võivad olla head. Ma ei taha sugugi kritiseerida neid, kes töötavad au nimel, sest see viib toidukultuuri edasi.

Nii et aupaistet, Michelini reitingutärne ega ka kokkade olümpia, Bocuse d’Ori võitu pole te kunagi ihaldanud?

Kunagi ammu oli see mulle tähtis. Kuid siis ei teadnud ma kokandusest suurt midagi. Olin küll kokana mitu aastat töötanud, kuid polnud asja analüüsinud. Siis hakkasin edukate peakokkade (elu)lugusid uurima ja selgus, et paljud on lõpetanud oma elu üksinduses ja üksinda. Töö oligi nende armastus ja lapsed. Ja kui töö sai läbi, sai ka nende elu läbi. Siis sain aru, et seda ma endale ei taha.

Mis on seni olnud teie kohviku toitudest rahva seas kõige popimad?

Peaaegu kõik, mis menüüs on. Hittideks on vast pelmeenid, borš, lambalihakotletid.

On teie toitu ka kunagi kööki tagasi saadetud? Mis sel hetkel koka hinges toimub?

On. Aga see pole mingi tragöödia. Kui kriitika on asjalik ja põhjendatud, à la toit kõrbes või oli valesti tehtud, teeme uue. Aga kui kellelegi toit lihtsalt ei maitse või tema meelest ei sobi mingid asjad taldrikul kokku või tema arusaam liha mingi astme küpsusest ei ühti minu omaga, ei võta ma seda kuidagi hinge.

Meil käib söömas umbes 4000 inimest kuus, kõigi maitsemeel ja arusaam toidust ei saagi minu omaga samasugune olla. Ja see on normaalne. Nagu ka see, et ühed arvavad, et Quentin Tarantino on geniaalne, teised ei pea temast midagi.

Te tundute südamlik, soe ja avatud inimene. Kuid olen kuulnud, et restoraniköögis on näha ka teistsugust Romani: vihast, karjuvat, sellist parajat despooti. Mis teid endast välja ajab?

See, kui inimesed ei kuula, mida ma olen neile pidevalt öelnud. Ja ei järgi neid reegleid, mis on paika pandud, et kindlustada kindel kvaliteet. Kui minöör ütleb, et ära astu teelt kõrvale, seal on miin, siis tulekski mööda sirget teed edasi minna. Jääd jalgadest ilma, kui seda ei järgi. Nii on ka köögis, lõpptulemus kannatab.

Mind ajab vihale, kui ei kuulata sõna. Või kui samal ajal, kui kellelegi midagi selgitan, viskab too näiteks teisega nalja. Mul on alati vähe aega ja kui on mu kööki tuldud, et midagi õppida, tuleks ka hoolega kuulata. Vahel olen öelnud, et kahju, et vägivald on keelatud, muidu annaks paraja lopsu vastu kõrvu. Nüüd võtan neid asju rahulikumalt, vanasti olin ambitsioonikam, siis oli rohkem diktatuuri.  

Te ilmselt ropendate siis südamest, ja vene keeles?

Jaa, vene keeles. Eesti keeles ei saa niimoodi ropendada, neil sõnadel pole kuidagi säärast kaalu nagu venekeelsetel sõimusõnadel. Sõltub ka sellest, kuidas hääldada. Teinekord mõjub ropp sõna nagu äratus, inimene võtab end kokku.  

Kas siin tuleb ka teie slaavi temperament mängu?

Ikka, eestlaste ja venelaste temperament on erinev, olen kõigiga koos töötanud. Slaavlased elavad end rohkem välja. Varem hoidsin kõik enda sees, aga mingist hetkest lasen emotsiooni välja ja ongi kõik. Pikka viha ei pea. Mõni asi on juba kümne minuti pärast unustatud. Õnneks saavad kokad aru, et viha ei ole suunatud nende kui inimeste vastu, vaid selle vastu, mida nad on teinud.

Ja samas alati pärast mõnd pidulikku õhtusööki, kui kokad tulevad lavale ja on aplaus, juhite ekstra tähelepanu neile, jäädes ise tagasihoidlikult tagaplaanile.

Sest nemad ju tegid kõike! Mina või Igor üksi ei suuda midagi ära teha. Olgu, saame ka kahekesi hakkama, infarktini välja, aga... See pole ainult meie au, teeme ju kõike koos. Miks peaks ainult mind tunnustama?

Nemadki saavad tunnustust ja näevad, et nad pole üksnes köögiorjad. Nad peavad tundma, mida tähendab, et sa tegid inimestele hästi süüa. See on kõigile auvärk ja saame olla uhked, et oleme kokad.

Ega te pole vist kunagi kahetsenud, et skulptuuri õppima ei läinud?

Ei, kunst ei saa anda nii palju kui meie praegu saame, nii endale kui ka teistele. Arvan, et köögi- ja restoranielu on praegu väga-väga põnev ja pakub igasugust emotsiooni. Ja päris palju kunsti on selles ju ka. Alati mõtled, mis vormis sa toitu teed, mismoodi seda taldrikul pakud. Taldrik on nagu koka molbert.

Vanemad tahtsid, et ma ülikooli läheks, aga ainult tehnilistel erialadel sai vene keeles õppida, skulptuur oli eesti keeles. Kuigi mu keskmine hinne oli vist 4,6, ei tahtnud ma lõpuks ülikooli minna. Koka eriala oli mu enda valik.

Kust teie kokageen üldse pärit on? Vanaemadelt?

Jah, nii isa- kui ka emapoolselt vanaemalt. Emapoolne, Volga äärest pärit vanaema on surnud – tema tegi fantastilisi vene pirukaid, ka kulebjakasid. Siis pashat, kuhu pani maitseaineid ja mida hoidis pressi all paar-kolm nädalat, kuni kohupiim muutus täiesti roosaks.

Mul on kahju, et õigel ajal retsepti ei küsinud. Isapoolne vanaema Maria, kes minu ja Igori Vene köögi raamatus kaasa lõi, on Valgevenest ja oskab eriti hästi kõiksugu kartulitoite teha.

Nii et palju nippe õppisite just neilt?

Pisiasju, eriti pirukate tegemist. Ja kartulipannkooke – vanaema praeb neid searasvas, see annab hea maitse. Varem ma seda ei teadnud, muudkui proovisin küll või ja muuga, ei tulnud välja! Siis küsisin ja kuulsin, et pojake, sul on vaja searasva!

Kuid mida elulist nad teile õpetasid?

Vanaemad rääkisid mulle palju sõjaajast. Neil pole kõrgkoolidiplomit, küll aga elutarkust. Maria oli Valgevene-Poola kandis koonduslaagris, õnneks vaid mõned kuud, enne sõja lõppu. Ta rääkis, et mu vanavanaema suutis vaatamata sõjale ja näljale oma kaheksa last päästa. Ja et ta oli kõige õnnelikum siis, kui laagrist koju sai.

Nad elasid maa sisse kaevatud augus, kuhu katuseks olid pandud oksad, tal olid vaid ühed ohvitserisaapad, vana pintsak ja üks kleit, muud midagi. Õhtuti käis ta nende riietega koos sõbrannadega tantsimas, hommikul järvel kala püüdmas. Ning ometi oli ta õnnelik, sest oli lihtsalt olemas, midagi muud ei olnudki vaja.

See, et asjad on lihtsalt asjad, ongi üks suuremaid tarkusi, mida temalt olen õppinud. Kõige olulisemad oled sina ise, pere, sõbrad. Muu kõik on niisama.

Meie peres on alati olnud olulisem just elutarkus, mitte diplomid. Arvan siiani, et mitu kõrgharidust pole sugugi nii oluline, kui seda püütakse paista lasta. Hoopis see on tähtis, milline inimene sa oled, kuidas sa ilmaasjadest aru saad ja kuidas end maailmaga suhestad.

Räägime Janaga oma pojale Rubenilegi, et kui ta tahab olla koristaja ja see teeb teda õnnelikuks, las ta siis olla! Ärgu kuulaku teisi, kes ütlevad, et sul peab olema kaks kõrgharidust ja oma maja ja pead mersuga sõitma. See kõik on pinnapealne.

Kuidas oleks õige end maailmaga rahujalale saada?

Inimene peaks õppima ennast kuulama ja võiks mõista, et need tõed, mis sobivad teistele, ei pruugi temale sobida. Ja et selles pole midagi halba, kui ta teeb midagi teistmoodi, on teistsugune või ei teeni nii palju raha kui teised.

Järelikult, et õnnelik olla, tuleb järgida oma sisetunnet. Mis teid õnnelikuks teeb?

Paljud asjad. Perekond ja laps. Arvan, et Jana ja Ruben ongi minu elu suurimad saavutused. Ja seda kauaks ajaks. Mõelda, kasvatad üht inimest, kes on justkui osake sinust, see on ime.

On inimestes midagi, mis teis põlgust tekitab või on vastumeelt?

Ülbed inimesed mulle ei meeldi. Ma lõpetan kohe suhtlemise ega hakka neid õpetama. See on nende elu ja mul ei ole õigust ega huvi seda parandada.

Varem, kui oli suur rahabuum, ajas mind vihale, et iga loll, kes sai arvele paar miljonit krooni, mõtles, et on keegi või et on midagi suurt ära teinud ja seepärast kõrgemal kui teised ning tal on õigus ülbelt käituda. Mina ei tee vahet, kas valmistan süüa presidendile, kes samuti meie kohvikus käib, või vanatädikestele, kes tulevad siia borši ja pirukat sööma. Mulle pole see kunagi tähtis olnud.

Kas te olete end kunagi Eestis kuidagi ahistatuna, võõrana tundnud?

Olen, just siis, kui oma tööd alustasin ja veel iseenda eest seista ei osanud. Mullegi prooviti sisendada, et olen venelasena teise sordi inimene. Ikka nendesamade poolt, kes järsku rikkaks said. Olid eestlased ja said tänu sellele teha asju, mida mina ei saanud. Võib-olla seetõttu ma ülbeid ei kannatagi. Nüüd enam mitte ja mul on palju eesti sõpru.

Samas tunnen end ka Venemaal välismaalasena, minuga suheldakse seal kohe kui välismaalasega. Siis mõtlengi, et tõepoolest, kuhu me kuulume? Olen siin sündinud ja võõramaalane, ning ka Venemaal olen välismaalane...

Kas oma lapse panete eesti kooli?

Jah. See on praktiline ja loogiline. Milleks panna vene või inglise kooli, kui ta elab siin ja pealegi on riigikeeleks eesti keel. Ta käib ka eesti lasteaias ja kodus räägime eesti keelt.

Olen kuulnud, et armastate lugeda. Ja mitte ainult toidu-, vaid ka ilukirjandust: Tšehhovit, Bulgakovit, ka kooliaegset kirjandust üle lugeda.

Tundub, et mõnda asja ei tohikski kooli ajal lugeda. Kui puudub elukogemus, saad paljust valesti aru või ei saa üldse ja lugemisisu kustub. Aga Mihhail Bulgakovi «Meister ja Margaritat» loen siiamaani vahel, kas või paar-kolm lehekülge. Mulle väga meeldib.

Luuletusi ka loen. Aga ütlen ausalt, viimased pool aastat pole seda üldse jõudnud. Selleks on vaja aega, mil saad iseendaga jääda. Kui mul praegu tekibki 15 minutit, mille võin endale pühendada, siis ma ei torma Bulgakovit lugema. Pigem vaatan midagi Discoveryst ja siis kukun magama.

Milline on teile ideaalne puhkus?

Tavaliselt sõidame palju Eestis ringi, külades, saartel, telgime, külastame sõpru. Me ei ole «kodukad», ei püsi kunagi kodus, ikka põrutame kuskile. Mulle meeldib näiteks Saaremaal väga. Mu sõbral on seal väike armas maja, kus ei ole elektrit ega vett ega telefonilevi. Kolme päevaga puhkad seal täiesti välja.

Muidugi reisime ka mujal. Läinud kevadel sõitsime Itaalias kaks nädalat ringi, iga päev valisime uue linna, kuhu minna. Otsisime kõike ehedat. Sellised äkilised asjad meile meeldivad! Itaalias ja Prantsusmaal rännates saime ka väikestest pererestoranidest enda omale hulga ideid. Mõni neist kohtadest tegutseb juba mitukümmend aastat, värv kukub laest, aga sööjaid nii palju, et raske on sisse pääseda.

Oleme teinud ka n-ö gastronoomiareise mõne kindla restorani külastamiseks. Käid küll palju raha välja, aga asi on seda väärt. Viimatine elamus oli ühel imeväikesel Rootsi saarel, kus Oaxenkrogi pererestoranis sõin hõrku küpsetatud seapead...

Kas te kodus ka süüa jõuate teha?

Praegu üldse mitte. Ja kui, siis teeme Janaga lihtsaid asju. Näiteks  pühapäeval pannkooke. Et praegu on aeg kõige tähtsam, teeme seda, mis saab kiiresti valmis. Pastat näiteks – spagette tomatikastmes Parmesaniga. Ruben sööks muidugi iga päev borši, kui saaks.

Mis teie külmkapis alati olemas on?

Kassitoit! Sest kass Aleksander annab kohemaid märku, kui näljas on. Lapse pärast on ka piima, kohupiima, banaane. Siis Parmesan ja oliiviõli. Elu on näidanud, et värske toit läheb meil tihti raisku ja sestap tundub, et on odavam väljas söömas käia. Armastame lihtsaid kohti ja me pole üldse kriitilised, meile meeldib, kui ka meile süüa tehakse.

Kuidas säärasele perekohvikuga seotud elustiilile suhted peres vastu peavad?

Meile pole see probleem, naudime seda. See ühendab ja on meile pigem boonus. Igoril on raskem, sest tema pere on eemal, meie Janaga oleme ju kogu aeg koos.

Mis on olnud selle kõige hind, millest te olete pidanud saavutatu pärast loobuma?

Ainuke asi, et poeg Rubenile võinuks rohkem aega olla. Kuigi, kõik vabad minutid pühendan perele ja lapsele. See on mulle oluline. Õnneks Ruben saab meist väga hästi aru ja toetab. Vahel küsib minult ja Janalt, et noh, kas igatsete ka minu järele? Muidugi tahaks ka iseendale rohkem aega.


CV Roman Zaštšerinski

Sündinud 10. septembril 1978 Tallinnas
Lõpetanud Tallinna 53. keskkooli ja Majaka teeninduskooli koka erialal
Töötanud kokana Buldogi
pubis, restoranides Stenhus, Pegasus, Le Bonaparte;
on ka raamatute «Vene köök», «Vein ja toit 2», «Köögiorja päevaraamat» ja «Maria Laidoneri kokaraamat» üks tegijatest-
autoritest
Praegu perekohviku Moon ja restorani Ö peakokk
2001. aastast abielus Jana
Zaštšerinskiga, poeg Ruben (7)

Arvamus

Jana Zaštšerinski
abikaasa

Romani juures võlus see, et ta oli venelane, romantiline ja hoolitsev, temaga oli hea kõigist maailma asjadest rääkida.
Roman on väga pühendunud, nii töös kui ka pereasjades. Me ei sea teineteisele ootusi ega lootusi, järgime tegudes oma südame häält ja sisetunnet.

Roman on isiksus, tal on elutarkust, intuitsiooni, tõsist tahet midagi ära teha. Ja ta teab, mida tahab. Meie väikese kohviku avamine oli asjade loomulik jätk – miks mitte oma teadmisi ja oskusi enda huvides ära kasutada. Ei saa öelda, et elu väga muutunud on, teeme ikka sama asja, aga enda jaoks. Vaba aja defitsiit on, samas oleme õppinud hindama iga minutit, mis meil teineteisele või perele on. Elus tuleb teha asju, mis meeldivad ja rahuldust pakuvad, siis ei tundu miski raske.

Vesta Reest
raamatusarja «Rahvusköögid» toimetaja

Roman on üdini päris-inimene, selliseid kohtab harva. Temas pole midagi võltsi, ei mingit võltsviisakust ega -vagadust ega soovi kellelegi meeldida. Tööasjades on ta ääretult nõudlik ja see on kindlasti põhjus, miks ta on nii kaugele jõudnud. Tal on oma nägemus, mille nimel ta allahindlusi tegemata töötab. Võiks arvata, et selle tõttu on temaga raske koos töötada, aga see pole tõsi.

Temaga on väga lihtne koos midagi ette võtta – ta ütleb alati, kui talle miski ei meeldi, ja kui meeldib, siis seda ütleb ta ka. Professionaalsel tasandil on standardid paigas ja neid saab ainult ületada, mitte alla nende töötada. Ka kõige raskematel hetkedel ei kaota ta oma muhedat huumorimeelt, mis sageli aitab kogu seltskonna surnud punktist üle. Ta on ausalt enesekriitiline: kui miski ei õnnestunud, siis ta ka tunnistab seda. Ääretult tore ja südamlik sõber, kes lisaks kõigele muule teeb pagana hästi süüa.