/nginx/o/2008/08/15/65932t1h1076.jpg)
20 aastat tagasi polnud meie silmad midagi sarnast veel näinud. Ajal, kui võisime värsketest viinamarjadest või banaanist vaid unistada, tõi Jüri Makarov lauluväljakule kokku kõik selle, mis meie sees juba kripeldas – välismaise, vaba, uue, joovastavalt hullutava ja südamest rokkiva. Meenutusi legendaarsest Rock Summerist kogusid Tuuli Koch ja Ott Tammik.
Esimene Rock Summer kandis alapealkirja Glasnost ’88 ja kõige uue joovastust, ukse avanemist läände ja välismaiselt lõhnavat-kõlavat rocki käis nautimas hinnanguliselt 150 000 inimest.
Tõsi, esimene festival oli tasuta, aga ikkagi oli see Eesti jaoks kummastavalt suur hulk inimesi ja suur kogus vaimustust ka paljude välismaiste artistide jaoks.
Ivo Linna mäletab toonast aega hästi ja tunnistab, et ühtegi maailma rockkontserti ei anna esimese Rock Summeriga võrreldagi. «Me tundsime juba mingit vabadust, millest mõni aasta varem ei unistatudki, ja välismaa bändid jagasid Eesti elevust. Seda tunnet on raske sõnades kirjeldada,» tõdeb Linna.
Välisansambleid võlus tema sõnul ka see, et kõige tundmatum NSVLi liige oli võimeline nii hästi üht festivali korraldama, ja nende suust kostis lõpmatu kiidulaul. Ilm oli siis ilus ja paljude bändide liikmed kiitsid mitmetes intervjuudes vaimustusega, kui palju ilusaid tüdrukuid Eestis on.
Tõnis Mägi sõnul arvati alguses, et Makarov teeb lolli nalja, et mehel on midagi viga. «See oli hoopis teine aeg, vabaduse tunne oli juba suurem, aga ikkagi ennekuulmatu, et siia tuleb välismaa bänd ja keegi ütleks, et mina küll ei lähe vaatama,» muigab Mägi. «See oli uhke tunne... Piirid tehti lahti ja meie inimesed nägid lõpuks lääne bände silmast silma.»
Vürst Peeter Volkonski meenutab, et kõige kihvtim oligi Rock Summeri juures see, et pärast kontserti sai kõigi artistidega kas pressikonverentsil või hiljem festivaliklubis silmast silma suhelda.
«Jah, oli ka neid artiste, kes tegid tükitööd. Nad tulid siia, andsid kontserdi – neid ei kõigutanud, kus nad on – ja sõitsid ära,» nendib Volkonski. Bob Geldof jäi aga vürsti meenutuse järgi terveks festivaliks Eestisse, sest soovis tutvuda kohaga, kuhu oli sattunud. «Võib-olla ei tule ma enam mitte kunagi siia,» põhjendanud ta oma jäämist Volkonskile.
Ja aadlik lisab: «Jaapanlased olid hästi hakkajad!» Ning naerab naeru, milles on nostalgiat ja arusaamist, mis ainult temale teada ning eredalt meelde jäänud ka nüüd, 20 aastat hiljem mammutfestivalile tagasi vaadates. «Sellist teist festivali pole Eestis enam järele tehtud,» tunnistab ta.
«Sellised üritused on omased meie põlvkonnale. Nooremad, kes käivad klubides, ei satu sellistele festivalidele ning nende armastatud muusikal ei ole festivalidel midagi ka teha.» Sest «Volkonski põlvkonna» muusika on vürsti sõnul selline, mille järgi tantsiti, aga seda kuulati ka lihtsalt nii sama. «Praegust muusikat ei kuula ju keegi! Ongi ainult üks tants ja trall!» muigab Volkonski.
Multifunktsionaalne muusik Mihkel Raud tunnistab Rock Summeri fenomenaalseks väga mitmes mõttes, aga eelkõige seepärast, et rockfestival oli tol ajal Eestis sama uus nähtus kui välismaa auto.
«Üldse oli kõik toona meie jaoks uus ja üllatuslik ning nii meeletu huvi ühe festivali vastu oli täiesti ebaproportsionaalne,» leiab Raud ja lisab, et Läänes käib mõnel väga üksikul rockfestivalil nii palju inimesi kui Rock Summeril algusaastatel.
«See kindlasti tegi selle ürituse fenomenaalseks, et esimest korda oli võimalik siin näha välismaa bände ja üldse välismaalasi nii lähedalt,» naerab Raud.
Ja algusaastate hiilgus loksus Raua sõnul ühel hetkel oma loogilisse rütmi ehk 50 000 inimese asemel oli festivalil 10 000 – 15 000 inimest.
1997. aastal kogunes rahvas viimasele Rock Summerile. Hiilgusaastatest ei olnud enam trummipulkagi alles – neljal päeval käis festivalil kokku vaid 12 000 inimest ning selle kohta öeldi toona, et «mõlemad kuulajad olid kohal».
Mihkel Raud leiab aga praegu, et tegemist oli täiesti arvestatava publikuga. «See näis siis katastroofina, kuigi ühe rockfestivali jaoks on see täiesti normaalne rahvahulk,» tõdeb ta. Viimase rocksündmuse peaesineja The Cardigans jättis üldse lavale astumata ja lavaehitusfirma monteeris esimese päeva järel kaks lava lahti, sest ei saanud korraldajalt lubatud tasu. Korraldaja Makarov Muusik Management läks pankrotti.
Ivo Linna viimastel aastatel festivalil enam ei käinud. «Ma arvan, et iga-aastane üritus ammendas ennast ja kurnas inimesi,» pakub Linna, leides, et festivali võinuks korraldada iga kahe aasta tagant.
«Üks asi, mis meid tõesti üllatas, oli see, et kõikidele bändidele anti lava taga eraldi boksid. Ja ajal, mil polnud võimalik osta ei värskeid viinamarju ega banaane, olid bokside lauad luksuslikud – igasugused toidud, alkohol, gaseeritud vesi. Tegemist oli tollal kõige paremini organiseeritud ettevõtmisega.»
Viimase Rock Summeri üheks esinejaks oli looga «How Bizarre» ühehitibändi staatuses OMC Uus-Meremaalt ning nemad nõudsid oma soovide nimekirjas, et kontserdi peakorraldaja peab kogu ürituse jooksul kaine olema. «Mulle meeldis see kohutavalt,» ütles Jüri Makarov aastal 1997 Postimehele. «See on seni kõige kummalisem, aga ka kõige ilusam nõudmine.»
valik esinejaid
The Jesus & Mary Chain, Public Image Limited ehk PIL, Gary Moore, Big Country, Steve Hackett, Stranglers, Mercury Rev, Inspiral Carpets, Marillion, Napalm Death, The Shamen, That Petrol Emotion, Rory Gallagher, Bonnie Tyler, Hothouse Flowers, Dr. Alban, Robert Cray, The Men They Couldn’t Hang, Miljoonasade, Stone, Haddaway, Kaoma, Jethro Tull, The Chieftains, Mike & The Mechanics, Bob Geldof, Gary Moore, The Fabulous Thunderbirds, Björn Again, Saxon, Leningrad Cowboys, New Model Army, EMF, Alla Pugatšova, Kid Creole & The Coconuts, Runrig, Yothu Yindi, D*A*D, Bad Boys Blue, Fahreneit, Teknologia, Tokyo Ska Paradise, Ultravox, Blur, Asia, Faith No More, Fish, Procol Harum, Funking Barstewards, Paradise Lost, Toy Dolls, Shaggy, Candy Dulfer, Paul Young, Kelly Family, The Mike Flowers Pop, Babylon Zoo, Super Furry Animals, Biohazard, Apollo 404.
/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)