Ökodukt aitab metsloomad turvaliselt üle tee

Mitmesse Lääne- ja Põhja-Euroopa riiki on maanteede kohale rajatud kuni saja meetri laiusi loomade sildu ehk ökodukte, mis on kaetud pinnase ja taimedega. Foto: Internet.

Ületuleva aasta sügisel näeme autoga sõites üle maantee ulatuvat võpsikut, mida mööda käivad põdrad ja muud metselajad. See siin-seal Lääne-Euroopas nähtud asjandus on ökodukt.

Loomade teeületamisvõimalusi uuriv ja sel teemal magistritöögi teinud Lauri Klein saab lähipäevil maanteeameti tellimusel valmis enam kui sajaleheküljelise juhendi. See aitab tee-ehitajatel ja planeerijatel senisest paremini mõista, kuidas rajada elukatele teeületuskohti. Seni on selles tehtud vigu, aga juhend aitab neid vältida.

Eesti esimese ökodukti ehitus algab maanteeameti keskkonnaala peaspetsialisti Villu Lükki sõnul Harjumaal Aruvalla–Kose lõigu 34. kilomeetril tuleval suvel ja see peaks valmima ülejärgmise aasta oktoobris.

Buumiaegsete hindade järgi maksis ökodukt 80 miljoni krooni ringis, nüüd kindlasti vähem. Sellele lisaks tulevad tee alla mõned tunnelid väikeulukitele ja ka konnadele. Eestis ei ole veel ühtki konnatunnelit, samal ajal on põhimaanteedel juba kuus väikeulukitunnelit.

Kui küsida Kleinilt, mille pagana pärast peaks põdrad sillale minema, vastab ta, et ökodukt pole sild.

«Loom ei lähe sillale. See ei tohigi olla tema jaoks sillalaadne ehitis, vaid peab jätma võimalikult looduslähedase mulje,» selgitas ta. «Loom suunatakse tarade ja haljastuse abil õigesse ülekäigukohta ja autotee kaotatakse tema jaoks altpoolt üldse ära.»

Ilvesele tunnel meeldib

Tõeline ökoduktide ja loomatunnelite ehitusbuum algab aga seoses tulevase Kose ja Mäo vahelise teelõigu ehitusega. Sinna tuleb vähemalt kolm ökodukti ja 11 väikeulukitunnelit.

Kleini andmetel on tee loomale liikumisbarjääriks alates 4000 sõidukist ööpäevas, aga kindel barjäär on üle 10 000 sõiduki ööpäevas. Seega on Tallinnast poolesaja kilomeetri raadiuses loomade liikumist takistavaid teelõike vägagi palju.

Praegu on Tallinna–Narva maanteele ehitatud neli väikeulukitunnelit. Klein tegi pärast tunnelite rajamist seiret ja veendus, et loomad kasutavad neid küll.

Tõsi, üks neljast tunnelist on paigutatud kehvale kohale. Seda meetrise läbimõõduga tunnelit kasutasid harva peamiselt rebased ja kährikud, kes on niikuinii uudishimulikud.

Suurema, poolteisemeetrise läbimõõduga tunneleid kasutati aga väga ohtralt, iseäranis populaarne on Kahala ristmiku juures asuv tunnel. «Sellest läbipääsust käib läbi ka ilvese pere,» lausus Klein.

Loomade teeületamisvõimaluste uurija hinnangul ei saa väga paljud inimesed veel aru, milleks on vaja kulutada suuri summasid loomade ülekäikude ehitusele, sellal kui kõikvõimalikesse inimeste liikumisteedesse panustatakse sadu miljoneid.

«Inimene on sellise mõttelaadiga, et kui midagi tehakse tema jaoks, siis ta nõustub, aga kui ehitatakse mõnele teistsugusele elusolendile, tekib küsimus, miks mina maksumaksjana pean selle eest tasuma,» lisas ta.

Esimesed konnatunnelid

Igal kevadel teevad autojuhid slaalomit, et mitte lömastada teel kalpsavaid konnasid.
«Konn ei ole ju liiklejale ohtlik ja teda pole seetõttu ka tähtsaks peetud,» ütles Klein. «Aga nüüd on hakatud tunnelite rajamise vajadusest rohkem rääkima,  seda enam et kõik konnaliigid on juba ammu looduskaitse all.»

Konnatunneli ehitamine on iseenesest üsna lihtne – peab teadma õiget kohta ja paigaldama läbi tee neljakandilise toru, mis pole sugugi suur.

Igasuguseid loomade ülekäike on teisigi – näiteks Tallinnas võib siin-seal näha oravakaableid. Kleini sõnul sobivad ka pärast kaabli mahapanekut alles jäävad vanad jämedamad palmikulaadsed õhuühendused oravatele teeületuseks suurepäraselt.

Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi rahastatavate tee-ehitusprojektide puhul nõutakse, et oleks tagatud loomade vaba liikumine. Ka looduskaitseseaduse järgi tuleb iga ehitusprojekti puhul arvestada loomade rändeteedega.