Leo Kunnas: eestlased peavad oma riiki ise kaitsma

Foto: Repro

Eesti peab enne NATO abivägede jõudmist iseseisvalt vastu pidama 30–60 päeva, meie sõjalise riigikaitse ebapiisavus sunnib kaitsel aga keskenduma Tallinna lähiümbrusele, mis ähvardab meid liitlastest ära lõigata.

Vaata juuresolevat graafikut suuremalt siit!

Eestile on oluline, kuidas Venemaa meid käsitleb, lausus reservkolonelleitnant Leo Kunnas, kelle sõnul tuleneb Venemaa sõjalise doktriini üsna mitmest punktist olukord, kus Venemaa võib Eestit käsitleda võimaliku vaenlasena.

Esiteks näeb see doktriin ette vajadust kaitsta Venemaa kodanikke ka välismaal. Teiseks ei meeldi Venemaale sõjaliste blokkide nagu NATO laienemine nende piirideni.

Kolmandaks peab Venemaa postsovetlikke riike oma mõjusfääriks, ja neljandaks võib Moskva väita, nagu oleks Eestil Venemaa suhtes territoriaalseid pretensioone, sest piirileping pole sõlmitud.

Nagu teiste riikide, nii näeb ka Venemaa lähenemine ette oma huvide saavutamiseks erinevate vahendite kasutamise, millest sõjaline jõud on viimane võimalus, ent nagu näitab sõda Gruusias, ei karda Moskva sõdida.

Kuid sõjale eelneb Kunnase sõnul olukorra pingestumine, mille käigus võib Venemaa üritada provotseerida konflikte, näiteks verevalamist Eesti erinevate kogukondade vahel, kus on ka palju Vene kodanikke. Pronksööd on sellise provokatsiooni hea näide.

Olulisim Tallinna kaitsmine

Kui Venemaaga puhkeks sõjaline konflikt, siis NATO abi saabuks 30–60 päeva jooksul, sest enne seda pole Kunnase sõnul logistiliselt võimalik abi kohale tuua.

Olukorra muudab keerulisemaks see, et NATO-l pole operatiivplaani Balti riikide kaitsmiseks ja meie kaitsmist pole kunagi ka harjutatud, sellal kui Venemaa treenib pidevalt näiteks vägede kiiret paiskamist väljapoole oma piire.

Lisaks oleksid liitlasväed sõjalise konflikti korral sunnitud alustama pealetungi lõunast, Poola suunalt, sest Normandia stiilis dessant Eesti rannikule on praktiliselt võimatu.
Vahepealsel ajal tuleb aga ise vastu pidada. «Ma usun jumalat, aga riiki peame ise kaitsma,» lausus reservkolonelleitnant Kunnas.

Tarvidus kaitsta Eesti inimesi vaenlase eest tekitab vajaduse kaitsta kogu territooriumi, ent meie sõjalise riigikaitse praegune olukord sunnib keskenduma pigem Suur-Tallinna piirkonna hoidmisele. Lisaks viivituslahingutele vaenlase pidurdamiseks tuleb olla valmis ka kaitselahinguteks, et võtmekohti enda käes hoida.

Tuleb valmis olla konventsionaalseks ja mittekonventsionaalseks sõjapidamiseks, ehitada üles terviklik kaitsevägi ja kaitseliit ning valmistada ette reservid, ütles Kunnas.

Ajateenistuses õpetatakse pidevalt üksuste kaupa välja tulevasi reservväelasi, keda saab sõja korral ka üksuste kaupa mobiliseerida.

Sõjalise konflikti puhkemisel need mehed mobiliseeritakse, kusjuures tuleb olla valmis, et teha seda detsentraliseeritult ehk siis, kui olemasolevate sõjaväebaaside kasutamisvõimalused on kehvad.

Isegi vähetõenäolise ootamatu rünnaku puhul saab siiski mobilisatsiooni läbi viia, kui kaitseliitlased viivad relvad ja varustuse enda juurde ja kaitsevägi on detsentraliseerinud oma varud.

Riigi kaitsmiseks on tarvis terviklikult ülesehitatud sõjaväge, kus lisaks korralikult relvastatud üksikvõitlejatele on olemas tankitõrje-, õhutõrje- ja kaartule relvastus. «Vaja oleks võimekust taktikaliseks pealetungilahinguks ehk tanke,» lausus Kunnas.

Praegu on Eestil parajalt miinipildujaid, ent juurde oleks tarvis tänapäevaseid suurtükke. Tankitõrje on enam-vähem tasemel, ent tuleva kümnendi keskel tuleb seda juba uuendama hakata.

Õhutõrjevõimet on Kunnase sõnul samuti juurde tarvis, ent efektiivse õhutõrjesüsteemi rajamine läheb tema sõnul nii kalliks, et selleks tuleks kaitsekulutused tõsta tasemele 2,2–2,25 protsenti SKTst.

Afganistani ja Iraagi kogemus näitab reservkolonelleitnant Kunnase sõnul, et samuti annab palju juurde öövaatlusseadmete ja soomustatud veoautode kasutamine.

Soomustatud veoautod on soomukitest palju odavamad, ent kaitsevad hästi kuulide ja mürsukildude eest. Neid Afganistani ja Iraagi kogemusi tuleks tema hinnangul laiendada kogu kaitseväele.

Liitlasbaas tuleks kasuks

Kunnas kritiseeris otsust loobuda jalaväevastaste maamiinide kasutamisest, sest need on odavad ja efektiivsed relvad vaenlase vastu. «Seni, kuni Venemaa pole neist loobunud, ei tasuks ka Eestil seda teha,» leidis ta.

Näiteks Soome valmistub jätkuvalt maamiine kasutama, ning kuna korralikes armeedes kaardistatakse miiniväljad ja võetakse need pärast sõda ka üles, siis ei tekita need samasugust humanitaarkatastroofi kui näiteks Angolas.

Tegelikult oleks Eestil vaja 50 000-mehelist reservarmeed, mida sõja ajal mobiliseerida saaks, ent praegu on valitsuse kinnitatud kaitseväe operatiiv­struktuuri suuruseks planeeritud 16 000 meest.

Kunnase sõnul pole mõtet minna sõtta plaanidega, millega pole võimalik sõda võita ja seetõttu tulebki suurendada reservarmeed.

See omakorda eeldab kõigi noormeeste ajateenistusse võtmist ning nõrgemate suunamist abiteenistusse, näiteks sõjaväe päästeüksustesse. Kuna noormeeste tervis halveneb kõikjal Euroopas, tuleb ka leevendada ajateenijatele kehtivaid tervisenõudeid, et vähendada ajateenistusest väljajääjate arvu.

Kunnas ei nõustunud nende Eesti ja välismaa analüütikutega, kes hindavad Vene sõjaväe võitlusvõimet nõrgaks, tuues näitena probleemid uute ballistiliste rakettide või mereväealuste valmistamisel.

See vähendab Vene sõjaväe võitlusvõimet suuremate Euroopa riikidega võrreldes. Eesti jaoks pole sel erilist tähendust, sest meile on Venemaa puhul ohtlikumad palju lihtsamad relvad nagu tavalised tankid või pommituslennukid.

Tegelikult oleks Eestile väga kasulik, kui siin oleks näiteks mõni USA lennuväebaas, ent Kunnase teada pole mõne liitlaste baasi siiatoomise üle kunagi läbirääkimisi peetud.

Eesti julgeolekut tugevdaks oluliselt ka Soome astumine NATOsse, sest Soomest oleks võimalik anda sõja korral Eestile õhujõudude toetust, kõik ülejäänud naaberriigid jäävad selleks liiga kaugele.

Eesti seisukohalt pole Kunnase hinnangul vaja Aafrikas sõdida suutvaid NATO riikide ekspeditsiooniarmeesid meie kaitsmiseks, vaid selleks sobib suurepäraselt näiteks Saksa armee, nagu see oli külma sõja ajal, mil rasketehnika sai panna rongile ja saata siiakanti.

«Kahjuks on sakslased selle armee juba suuresti laiali lammutanud,» leidis Kunnas. Ta avaldas lootust, et vähemalt poolakad väldivad niisugust sammu.