Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
/nginx/o/2008/08/12/64948t1ha9e7.jpg)
Kes on Eesti sportlikem kojamees? Ilmselt Kuressaare mees Villu Veel, kelle saavutused pole küll hiilgavad, ent kes see-eest osaleb igal võimalikul võistlusel. Ja on nii teeninud veidriku kuulsuse. «Las arvavad, karavan liigub ikka edasi,» ei huvita Villut teiste arvamus.
Tõe huvides mainime kohe, et neljakümnendale eluaastale läheneva Villu sporditulemused jäävad tippklassist kaugele. Saja meetri sprinti on ta parimail päevil jooksnud 15 sekundiga, rinnalt surunud üles 65-kilose kangi.
Ent maratonijooksu isiklik rekord 4.27,32 ja Tartu suusamaratoni viie tunniga lõpetamine on tulemused, milleni paljud meist ei küüni. Ja jalgratast sõidab Villu samuti harrastaja kohta täiesti talutavalt. Suudab Tartu rattamaratonil hoida kogu distantsi jooksul keskeltläbi 30-kilomeetrist tunnikiirust.
Villu spordimehesisu seisneb hoopis muus. Järjepidevuses. Parematel päevadel suutis ta kuu ajaga läbida kaks jooksumaratoni, sõita jalgrattavõistlustel ja teha muudki. Kui küsite mõnelt tuttavalt maanteeratturilt, et kas ta Villut teab, siis üldjuhul saate jaatava vastuse. Sest jonnakalt oma rattaga võistluste starti tulev ja alati viimaste kohtade pärast konkureeriv Villu lihtsalt jääb silma.
Viimane rattavõistlus, juulis Tallinnas Pirital sõidetud Lauri Ausi mälestussõit lõppes Villule õnnetult.
Ta murdis juba esimesel kilomeetril juhtunud kukkumises rangluu. «No ma vaatasin, et ühte minu ees olnud kutti ma küll eest ära ei lase,» meenutab Villu. «Kiirus oli sel hetkel 40,3 km/h. Aga mul polnud parem jalg korralikult pedaalis ja nii kui vajutasin, olin õla peal asfaldil.»
Harulduse omanik
«No see oli ikka kolossaalne kukkumine,» arvab ta. Ent ometi ei kippunud ta kaebama. Läks hoopis omal jõul stardi- ja finišipaika, kus üks tuntud spordiajakirjanik teda valugrimassis kätt hoidmas märkas ja kiirabiauto kutsus.
Jalgrattasport on Villu suur armastus. Ta on 16 aastat osalenud Eesti ainsal mitmepäevasõidul, Saaremaa velotuuril vabatahtliku abimehena. Täitsa tasuta.
Tänavu suvel sattus rajatähiseid üles korjanud Villu korraldajate bussis juhi kõrvalistmel Orissaares avariisse, kui UAZ neile küljelt sisse keeras.
Kuid Villu läheb järgmiselgi aastal aitama. Mis sest, et hinges tahaks temagi oma ratta Eesti parimatega ühele stardijoonele vedada. «Korraldajad arvasid, et ma jään esimese musta lipu taha,» nendib ta.
Tänuks järjepidevuse eest kinkis rattaseltskond Villule sünnipäevaks tõelise harulduse – Eesti lipu värvides maanteemeistri särgi. Sellise, mida pole võimalik osta poest ja mille maanteel nägemine sunnib alati kõiki vähegi spordist teadvaid inimesi tagasi kiikama.
Et äkki on see Jaan Kirsipuu ise. Kuid sageli on see hoopis Villu. «Eks sellega saab trenni teha ja võistlustel end soojaks sõita,» ei salga Villu edevust.
Korvpall südameasjaks
Ent peale rattasõidu on mees jõudnud teha palju teisigi alasid. «Jõutõstmine, klassikaline tõstmine, jooks, lauatennis, kabe, male, duatlon, triatlon, suusatamine,» loetleb ta.
Triatloniga oleks Villul esimesel korral päris õnnetult läinud. Nimelt arvasid Saaremaal kohaliku võistluse vetelpäästjad, et stardipaugu järel julgelt merevette hüpanud Villu kipub ära uppuma ning tassisid ta tagasi kaldale.
Ja raskustes Villu oligi, sest ujumisega polnud mees varem kokku puutunud. «Seal oli põhi mudane ja ma hakkasin ära vajuma. Sellepärast nad mind välja tirisidki,» räägib ta. «Aga peale seda võtsin ujumise tõsisemalt kätte.»
Kuid päris tõsiselt on ligi 160 sentimeetrit pikk Villu tegelenud hoopis korvpalliga. Mitte küll mängija, vaid treenerina. Siis, kui ta 1989. aastal kohaliku gümnaasiumi taga platsil väikseid poisse mängima utsitas. «Ma tahtsin nii noored kuritegevusest eemale viia,» põhjendab ta.
Asi kiskus ametlikuks mitmed aastad hiljem, kui ta klubi ametlikult registreeris. Nimeks sai klubi maailmakuulsate Globetrottersite järgi Maailmarändurid.
Ja et Saaremaal polnud sel ajal ühtegi teist korvpalliliidu ametliku litsentsiga klubi, kogunesid Maailmarändurite alla mitmed kohalikud andekamad koolipoisid. Sest see oli ainus võimalus Eestis omavanuste meistrivõistlustel kaasa lüüa.
Korvpalliklubi on tänaseks varjusurmas. Elatist teenib Villu Kuressaares kohalikus rattapoes kõnniteid pühkides ja rattaid pestes. Hariduselt on ta aga hoopis Pärnus tisleriks õppinud. Nüüd plaanib Villu taas õppima minna.
Sedakorda Tartusse turismi, spordi ja vaba aja veetmise korraldust. Isegi paberid on kaugõppesse sisse viidud. «Ma ei taha siit ära, Saaremaa on nii armas,» ütleb ta. «Samamoodi nagu sport, milleta ei kujutaks ma oma elu ettegi. See on parim viis lõõgastumiseks.»
Selline ta on. Mõne aasta tagune Saare maakonna kergejõustiku meistrivõistluste pronksmedalist 800 meetri jooksus. Mis sest, et osalejaid vaid kolm oligi. Ega see Villu süü ole.
«Üllatav Eesti» on lugude sari, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendavad lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Sel nädalal on Postimees Saaremaal.