Eiki Berg: riigid Vestfaali hullusärgis

Eiki Berg Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg arutleb Vene-Gruusia sõja valguses, mida ikkagi tähendab tänapäeval suveräänsus.

Küllap lehelugeja mäletab Hin­ckust, kes filmis ««Hukkunud Alpinisti» hotell» tuli ja sidus iseennast voodi külge kinni. Kellegi teise nahas, ebaloomuliku jõuga ja vastu iseenda tahtmist. Tavainimese jaoks kisub selline probleemiasetus vägisi kliiniliseks juhtumiks, samas kui poliitikud viitavad ebatäiuslikule maailmale, kus ratsionaalsed seletused ei kehti ja nähtavad vastuolud ühilduvad.

Asendagem Hinckus nüüd riikidega ja tehkem neile ruumi 360 aasta vanuses Vestfaali riikidevahelises süsteemis. Siis vajame ilmselt hullusärki. Et säästa teisi ja iseennast oma enesetapjaliku «Mina» eest. Sest 17. sajandi kokkulepped, mis lõpetasid ususõjad Euroopas ning defineerisid suverääni õiguste ruumilise ulatuse, on praeguseks sedavõrd ajahambast puretud, et kedagi ei üllata enam kosovaride iseseisvumine ega grusiine ähvardav iseseisvuse kadu.

Enam ei ole täit selgust selles, kes on suverään (riigi-institutsioon või rahvas?), mis on suverääni õigused (tagada riigi territoriaalne terviklikkus või juhinduda rahvuslikust enesemääramisest?) ja mis tagab suveräänile legitiimsuse (rahvusvaheline üldsus või sisemaine «rahva hääl»?).

Potentsiaali lahendamatuks konfliktiks riikide vahel ja sees on enam kui küllaga. Sest teadupärast saab suverään olla see või teine ja mitte mõlemad korraga. Ühe rahva enesemääramine haavab teise riigi territoriaalset terviklikkust ja ka vastupidi: riigi territoriaalne kehtestamine toob kaasa rahvaste lahu(s)tamise. Null-summa mäng dikteerib suveräänsuse jagamatuse püsivates riigipiirides.

Suveräänsuskonflikti tulemiks on lõhestatud riigid, mis klammerduvad «kanoonilise» rahvusvahelise õiguse külge, ning killustunud rahvusvaheline üldsus, mis juhindub vastuolude ühildamisest tugevama positsioonilt lähtuvalt.

Daytoni rahulepe Bosnia ja Hertsegoviina põhiseadusliku dokumendina, NATO humanitaarinterventsioon riivamas jäänuk-Jugoslaavia territoriaalset terviklikkust ja Kosovo «eestkoste-suveräänsus» kompromissina Serbia tükeldamise ja kooshoidmise vahepeal on just viimasel ajal kõneainet tekitanud näited ebatäiuslikust maailmast, mis parimaid kavatsusi silmas pidades on vaid süvendanud vastuolusid rahvusvahelise õiguse normatiivsete sätete ja reaalpoliitilise tegelikkuse vahel.

Eeltoodud kompromissid faktidega, mis loovad «on-ja-ei-ole-ka suveräänseid moodustisi» maailma poliitilisel kaardil, ning mittetunnustamispoliitika, mis kuulutab de facto riigid legaalsest vaatenurgast lindpriiks, rahuldab küll vormilt traagelniitidega koos püsivaid paljurahvuselisi riike. Stabiilsus kaalub üles konfliktsuse, ka siis, kui see on saavutatud otsustega, mis on oma legitiimsuselt kaheldava väärtusega. Rahu, ka ebademokraatlikul teel kehtestatuna, on eelistatum kui püsiv kaos ja sõda.

Pole siis ime, kui vastastikku verd valanud rahvad laulatatakse poliitilisse abiellu (Bosnia ja Hertsegoviina, Iraak) või kui sõjalist jõudu maksma pannes tagatakse territoriaalne terviklikkus (Venemaa Tšetšeenias). Samas skisofreeniline olukord näilisuse ja tegelikkuse vahel üksnes süveneb, sest poliitika objektid – omariikluseta rahvad ja tunnustamata riigid – ei mõista seda, kuidas nad peaksid Hinckuse kombel oma eksistentsis kahtlema.

Mulle tundub, et hetkel on maailma rahvusvahelise seisundi kliinilisest diagnoosist vähe. Vaja on ka jälgida patsiendi edasist seisundit ja võimalikke komplikatsioone. Selgub, et Hin­ckuseid on võimalik taastoota ja panna edukalt rivaalitsevaid huve teenima. Ükskõik mis tahes nurga alt vaadatuna – Hinckus sidujana või seotuna – asetub Venemaa suverääni kujul sellele positsioonile.

Kui Lääs peab vajalikuks süüdistada Miloševici inimsusvastastes kuritegudes endises Jugoslaavias ja Kosovo albaanlaste vastastes tapatalgutes, mis toovad kaasa välksõja ja režiimisiirde, siis Venemaa viib läbi suurejoonelise sõjaväelise operatsiooni oma põhiseadusliku korra tagamiseks Tšetšeenias.

Kui läänemeelne Gruusia üritab ebaõnnestunult korrata Vestfaali rahuleppe kirjutatud peatükke Lõuna-Osseetias, on Venemaa see osapool, kes süüdistab Saakašvilit Miloševici mõõtu pattudes ja teeb üksüheselt Kosovot. Kes viga ei märka, vajab hullusärki. Tervislikum oleks säilida tervena süsteemisisese vea kiuste.

Mida siis teha, et pöörduda tagasi normaalsusesse? Hajusaid piire, jagatud suveräänsust, sisemise võimu jagamise skeeme? Ühiseid arusaamasid rahvusvahelise õiguse sisus ja avaldumises? Jõudu, mis suudaks tagada kokkulepitud korra kehtivuse? Huve, mis harmoneeruksid võitjate ja kaotajate vahel? Vaja on kõike seda, mida ei ole ega näi lähiajal rahvusvahelises elus tulevat. Alalhoidlik poliitik konstateeriks suveräänsusprobleemi ega polemiseeriks Kosovo iseseisvumise pretsedendituse üle. Sest tänased Gruusia sündmused räägivad sootuks teist keelt.