Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071

Laevahukkude arvel Venemaal rikkaks saanud Saaremaa talumehe jälgedes

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kunagine hiilgus on kadunud. Loonalaiu kuninga elamu katus on kokku varisenud ja uhke korsten viltu vajanud.
Kunagine hiilgus on kadunud. Loonalaiu kuninga elamu katus on kokku varisenud ja uhke korsten viltu vajanud. Foto: Raigo Pajula

Eesti üks läänepoolsemaid kohti Loonalaid mäletab uskumatut lugu, kuidas karistuseks sinna saadetud talunikust sai mõnekümne aastaga ümbruskonna rikkamaid ja lugupeetumaid mehi. Risto Berendson ja Raigo Pajula käisid inimtühjal saarel asja uurimas.

Vilsandi külje all, Eestimaa lääneservas asuv 1,1 ruutkilomeetri suurusel Loonalaiul pole püsiasustust juba rohkem kui poolsada aastat. Kunagise uhke majapidamise viimase elaniku, üksiku naisterahva ajasid sealt range režiimiga piiritsooni tõttu minema Nõukogude sõjaväelased.


Nii ei vii sinna praegu ükski paat või muu liiklusvahend. Kõik maast rohkem kui kolme kilomeetri kaugusele jäävale laiule sattuvad uudistajad on kas kajakimatkal olevad turistid või lihtsalt seiklejad. Ja Loonalaidu valitsenud talu kunagisest hiilgusest on praegu järel vaid viltuvajunud uhke mantelkorsten.


Ent kunagi polnud siin midagi. Sest mitte keegi ei tahtnud sellele meretuultele ja tormile avatud laiule elama tulla.


Isegi laiu esimene elanik, Saaremaal Loona mõisa maadel tegutsenud talumees Peeter All (1829–1898) ei tulnud siia ise samuti nii väga hea meelega. Ta hoopis saadeti Loonalaiule, sest tegi mõisamaadel kõike alati omatahtsi.


Et tüütust pujäänist lahti saada, kupatati mees mõisa valdustesse kuulunud laiule. Seal ei pidanud ta enam teoorjana mõisniku heaks rassima, vaid sai kõiki koduseid majapidamistöid omatahtsi ajada.


Kartul kasvas adrus


Ja niimoodi see lugu edust ja rikkusest alguse saigi. Et paekiviklibusel laiul oli aiasaaduste kasvatamine keeruline, otsustas mees kartuli maha panna hoopis omamoodi – nimelt rannaäärsesse adrusse, mille kevadine päike kiirelt nii soojaks küttis, et varajane kartul talumehele juba kevadel kätte tuli.
Mõistnud omakasvatatud värske kartuli väärtust, otsustas mees seda müüma hakata ei kaugemal ega lähemal kui sadakonna kilomeetri kaugusel Riia turul. Sest seal maksti Eestist tulnud varajase kartuli eest kõrget hinda.


Tasapisi kogunenud jõukuse otsustas All investeerida ja ostis tollal tänasega võrreldes kaunis algelise tuukriülikonna. Sellisele ostule sundis Alli tema hinge kaua närinud teadmine, et otse kodulaiu naabruses lebab merepõhjas kümneid uppunud laevu. Neid, mis tormiga madalikule sõitnud, põhja vajunud ja seal juba aastakümneid endas olnud aardeid peitnud.


Tuukriülikonnas aardejahile


Tõsi, kulda ja muud väärismetalli leidus neil laevadel vähe, ent see-eest oli seal küllaga muid antiikseid väärisasju. Näiteks aastasadu vana portselani ja muud hinnalist, mille tuukriülikonnas mees nüüd merepõhjast südame rahuga üles tuua sai.


Toonud niimoodi kuivale maale hulgi vääriskaupa, sõitis hakkaja mees neid müüma otse tollasesse Venemaa pealinna Peterburi. Lihtsalt sealne kõrgklass oli nõus merepõhjast toodud väärisesemete eest maksma palju rohkem kui kohalikud baltisaksa aadlikud.


Vähe sellest. Mees tõusis õige kiirelt tavalise kaupmehe tasemelt kõrgklassiga suhelnud ärimeheks, kellega sõlmitud tutvus lubas eelisjärjekorras tema leitud väärisesemeid osta. Peterburi eliidis liikunud mehele said osaks mitmed tavakodanikule kättesaamatud hüved. Nii näiteks olevat tema näiteks esimene eestlane, kelle fotograaf pildile jäädvustas.


Esimese raudlaeva omanik


Teadaolevalt oli ümbruskonna rahvasuus Loonalaiu kuningaks kutsutud All esimene inimene, kes Lääne-Eesti saartel omale raudlaeva ostis. Ja sellega aardejahi kõrvalt merehädalisi päästmas käis.


1861. aastal osales tema tütre ristsetel näiteks terve Inglise laeva meeskond, kelle All samal päeval surmaohust päästnud oli. «Ja selle mehe lugu ei ole lihtsalt legend, vaid tõestisündinud lugu,» ütleb meid laiule juhatanud hülgeuurija Ivar Jüssi ajahambast puretud majapidamist uurides.


Praegu on Loonalaiu talu kunagisest hiilgusest järel vaid õnnetud varemed. Hakkaja talumehe surma järel polnud tema poegadest majapidamise arendamiseks enam piisavalt asja. Nii jäi sinna üksi elama vaid perenaine, kelle Nõukogude piirivalvurid Teise maailmasõja lõppedes piiritsoonist lahkuma sundisid.


Praegu on ainsad elumärgid laiul põdrapulli pabulad ja hulganisti igasuguseid linde.


Või laiu ühte otsa ehitatud suvemaja, millel aknad eest ja kuhu linnud sinna varjule veetud isover-villa pakkidesse oma pesad on teinud. Jüssi pakub ulualust piieldes, et viimati kasutati seda vahest ehk paar aastat tagasi. «Praegu on siin maapind kuiv, kuid igal kevadel on siin paras vesi,» teab kogemusele tuginedes öelda.


Loonalaiu kuninga kunagi edevavõitu «rootsi punase» värviga üle võõbatud ja mereadruga soojustatud uhkest majapidamisest on järel vaid viltuvajunud mantelkorsten ja aida­hoone, elamu ja sauna pehkinud palgid, väravapostid, rohtukasvanud kelder ning kaevuauk.

Tagasi üles