Kuigi lähiaastatel Tallinna külje all asuv Tabasalu pankrannik veel nii palju ei lagune, et ranniku serval asuvatele majadele saatuslikuks saaks, andis tänavune külm ja veerohke talv lagunemisele korraliku tõuke.
Laguneva pankranniku serv trügib elumajadele külje alla
Lauluväljaku direktor Riho Rõõmus ehitas endale Tabasalu pankranniku servale maja 11 aastat tagasi. Tänaseks on ajahammas suure tüki pankrannikut merre kukutanud ja selle serva umbes neli meetrit majale lähemale toonud.
Järgmise kümne aasta jooksul pankranniku lagunemine Rõõmuse majani ilmselt veel ei jõua, kuid keegi ei tea, mis toimub seal näiteks 30 või 50 aasta pärast.
Kuigi isegi geoloogid ei oska ennustada, kui kiiresti rannikuserv laguneb, usub Rõõmus, et tema saab majas siiski oma elupäevade lõpuni elada. «Ema kodukohas on ka oht majal variseda, aga kallas on n-ö tsementeeritud,» rääkis Rõõmus. «Mu 82-aastane ema usub, et maja peab tema eluea veel vastu, sealt edasi muutub asi aga kahtlaseks. Mina siin Tabasalus ütlen ka, et minu eluea peab veel vastu, aga edasi ei tea, mis saab,» rääkis Rõõmus.
Üha mureneva kalda tõttu ei ole Rõõmus julgenud seni ehitada ka treppi pankranniku servalt mere äärde. Et olukorda aeg-ajalt hinnata, on ta kinnitanud kalda peale ronimisköie, et sellega kaldast alla laskuda. «Kurb küll, meri on kohe siinsamas, aga mere äärde kuidagi ei saa,» tõdes Rõõmus.
Geoloogi, Tallinna tehnikakõrgkooli ehitusteaduskonna professori Rein Einasto sõnul aga võib Rõõmus kaldalt trepi alla rajada küll. «Siin on kallas kõvasti juurdunud ning see peab veel vastu,» rääkis Einasto ja viitas käega puujuurtele, mis pankranniku servas sammaldunud katte alt välja pressivad.
Rõõmusele endale teevad muret ka kohe kalda ääres tuule käes õõtsuvad kõrged lepad. «Kui on suurem torm, õõtsuvad need edasi-tagasi ja murravad seda kallast järjest rohkem lahti,» rääkis ta. Sellele probleemile on lahendus – leppadel lihtsalt latv maha võtta.
«Aga eks oleks pidanud targem olema, kui selle krundi ostsin. Siis ma selle ranniku lagunemise peale ei mõelnud,» tunnistas Rõõmus. Küsimusele, kas nende 11 aastaga on ta ka maamaksu pidanud aasta-aastalt vähem maksma, vastas lauluväljaku direktor, et see mõte tal sel aastal isegi korraks tekkis. «Kui isegi tuhat krooni peaks aastas vähem maksma, on see ka juba arvestatav summa,» leidis ta.
Tuule käes õõtsuvatest leppadest enam teeb Einasto sõnul Rõõmuse krundil, nagu ka mujal pankrannikul, kurja sulavesi.
Vesi imbub maasse kuni savikihini, sealt edasi enam ei pääse ja hakkab ennast mere poole pressima. Nii muudab vesi Einasto sõnul savi libedaks ja tekib n-ö peegelefekt. See tähendab, et libedaks muutunud savi peale ei jää enam teised pinnasekihid pidama ning vesi viib need lõpuks pankranniku servalt alla – nagu talvel kelguga.
Sõites Rõõmuse majast poole kilomeetri kaugusele, ongi näha, kuidas tänavune sulavesi on pankrannikust hiljuti hiiglaslikud liivakivimurrud alla kukutanud. Lisaks sulaveele ja peegelefektile teevad Einasto sõnul oma töö ka maa sees asuvad lõhed, mis on pinnases olemas juba sellest ajast, kui rannik tekkis. Seepärast ei oskagi keegi ennustada, millal lagunemine pankranniku servale ehitatud sõiduteele ja seal ääres paiknevatele hoonetele saatuslikuks saab – lõhede asukohta ja seisundit ei oska praegu keegi hinnata.
Aasta-aastalt on vesi neid aga uuristanud ja muutnud üha laiemaks. Endise Tilgu sadama kõrval oleva pankranniku seina juures on praegu silmaga näha serva tükk, mis püsib ranniku küljes vaid tänu ülemisele mullakihile, allpool laiutab paarikümne sentimeetri laiune lõhe.
Einasto sõnul on ime, et see rannikutükk veel serva küljes püsib. «Ai, siit tuleb hea pilt. Tuleb hea pilt,» vaimustus Einasto ja kraamis välja väikese digikaamera. «Tuleb tuleval aastal vaatama tulla, kas see tükk on veel siin või mitte,» märkis ta ja lisas, et kui serv alla tuleb, siis tuleb kohe kolm meetrit korraga.
Kõva torm, vihmad, mõned külmad – kõik see võib lähikümnendi jooksul saada saatuslikuks nii pankranniku serva ääres looklevale Tilgu teele kui ka serva äärde ehitatud majadele.