Suhtevägivald: kes lööb keda, ütle seda!

Foto: Scanpix / Eero Barndõk

Seni on võimutsenud arvamus, et mehed on vägivallatsejad ja naised nende ohvrid. Äsjane üle-eestiline uuring seab selle feministliku tõdemuse suure kahtluse alla.

Kuu aega tagasi palusid Eesti naiste tervise konverentsi korraldajad, et pakuksin nende ürituse lõpus mehe vaatepunkti naiste valulistele teemadele.

Pärast oli tunne, et enamik kuulajaid tahtnuks mind maha lüüa.

Ühe teemana käsitlesin perevägivalda. Rõhutades kuulajaile, et meeste igasugune vägivald naiste vastu on absoluutselt lubamatu, viitasin selleteemaliste uuringute ühele pioneerile ameeriklasele Murray Strausile, kes on näidanud, et paarisuhtes ei ole vägivaldsed ainult mehed, vaid tihtipeale ka naised.

«Viimane ettekanne oli nõme,» kuulsin pärast ühe pahase meediku tagaselja-kommentaari oma ettekande aadressil.

Paljud osalised läksid kuuldavalt kihevile. Vähemalt üks naisarst (ta näis olevat ilmselgelt vähemuses) avaldas seepeale oma hämmeldust: «Kas pereplaneerijad ja naisõiguslased olid millestki häiritud?»

Küllap jah. Ilmselt ei olnud nad kursis Eesti statistikaameti ligi 4000 vastajaga uuringu tulemustega, mis ilmusid aasta alguses ja kust tuleb välja, et paarisuhtes on puutunud vägivallaga kokku hinnanguliselt 267 300 Eesti naist ja 208 700 Eesti meest. Füüsilise vägivalla osas on need arvud vastavalt 192 100 ja 130 400.

Uuringu ettevalmistamisel osalenud Piia Tammpuu sotsiaalministeeriumist tunnistab, et esiteks näitavad saadud tulemused vägivalla palju laiemat levikut, kui seda kajastab ametlik statistika. Teiseks, lisab ta, tõi uuring esimest korda nähtavale meeste kogemused.

Viimase ajani on perevägivalda kogu maailmas luubi alla võetud valdavalt vaatevinklist «mees on vägivallatseja ja naine ohver».

Näiteks soomlaste neli aastat tagasi ilmunud uurimus vaatleb ainult lähisuhtevägivalda naiste kallal. Ka sama vana Kanada uuring keskendub peamiselt naistele kui kannatajatele, ehkki selles leidub üksikuid fakte, et naised hammustavad, löövad käega ning loobivad partnerit esemetega sagedamini kui mehed.

Ent karmimat vägivalda, alates peksust ja lõpetades vägistamisega, kasutab Kanadas abikaasa või elukaaslase vastu kaks ja pool korda rohkem mehi kui naisi. Jõhkraid vägivallatsejaid leidub seal siiski ka naiste seas: viie viimase aasta jooksul on neid olnud 89 000, mehi –  254 000.

Statistikaameti uurimusest selgub, et siinmail tuleb iga 13 naise kohta, keda paarisuhtes on löödud, tervelt kümme meest. Iga kahe mehe kohta, kes on partnerit esemega loopinud või lükanud, tuleb üks naine, kes on teinud sedasama. Tõsi, peksmist ja kägistamist ehk jõhkrat vägivallatsemist peab paarisuhtes taluma kaheksa korda rohkem naisi kui mehi.

Ehk kokkuvõtvalt: naiste vägivald meeste vastu pole Eesti peredes sugugi olematu.

Uurijate imestus

Kuid sotsioloogid Iris Pettai ja Helve Kase, Eesti staažikamad perevägivalla uurijad, seavad statistikaameti saadud tulemused kahtluse alla. «Arvan, et need ei ole usaldusväärsed,» lausub Pettai. «See on eksitav info ja vale signaal avalikkusele. Mulle teeb see natuke muret.»

Kumbki sotsioloog ei varja oma imestust, et võrreldes muu maailmaga, kus statistika on nende sõnul kinnitanud, et üheksas paarisuhte-vägivallajuhtumis kümnest langeb ohvriks naine, on Eestis saadud hoopis teistsugused tulemused.

Nad on ise avaldanud naistevastase vägivalla teemal mitu uuringut, mille käigus on küsitlenud ka sadu mehi, kuid tulemustes need ei kajastu. Sest meeste kui ohvrite kohta arvestatavaid tulemusi lihtsalt pole, selgitab Kase. «Midagi on [statistikaameti] uuringus põhjapanevalt mäda,» väidab ta.

Katri Eespere, lähisuhtevägivalla asjatundja sotsiaalministeeriumis, kinnitab, et statistikaameti uuring on esinduslik ning sellele ei saa mingil juhul «vett peale tõmmata».

Saadud tulemustest võib tema sõnul hämmastusse sattuda vaid siis, kui neid valesti tõlgendada – ehk kui arvata, et kokkupuude vägivallaga tähendab automaatselt selle ohvriks langemist. «Kui mees kägistab ja naine lööb vastu,» toob ta näite, «on mõlemal [vägivallaga] kokkupuude. Ses mõttes on tulemus loogiline, sest vägivallas ongi kaks osapoolt.»

Vastakad tulemused

Kuna Eesti värske uuring ei näita, millest kodune vägivald alguse sai – kas üks pooltest viskas teist taldrikuga enesekaitseks ähvarduste eest või hakkas partnerit kingaga taguma siis, kui närv lihtsalt mustaks läks –, on ennatlik selle põhjal liiga kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

Niigi on tegemist kirgi kütva teemaga, kus enam-vähem kindel on vaid see, et naistevastast vägivalda on maailmas uuritud palju rohkem kui meestevastast, ja noodki uuringud, nagu märgib statistikaameti esindaja Merle Paats, «ei ole ühtmoodi läbi viidud ning sageli ei ole isegi uurimusprobleemi ühtmoodi püstitatud».

Vägivallatemaatika muudab veelgi segasemaks asjaolu, et selle uurijad on lahknenud eri suunda, märgib Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant Kadri Soo. Perevägivallateoreetikud peavad vägivaldset käitumist tema sõnul õpitud praktikaks eluolukordade lahendamisel, feministliku perspektiivi edendajad aga näevad vägivalla taga patriarhaalseid hoiakuid.

Seetõttu annavad ka nende uuringud vastakaid tulemusi. Esimesena nimetatud uurijate tulemustest ei ilmne vahet, kas vägivallatseja või ohver on mees või naine. Teisena nimetatuil on ohvriks peamiselt naine ja vägivallatsejaks mees.

Ühepoolne lähenemine

Seda, et Eestis on meeste-naiste vägivalla teemale lähenetud peamiselt feministlikust vaatepunktist, on nentinud ka Tallinna Ülikooli sotsioloogiaprofessor Airi-Alina Allaste. «Lähisuhtevägivalla selgitamisel võiks rakendada teisigi teooriaid ja vaatepunkte ning ühtlasi julgustada mehi nende vastu suunatud vägivalda tunnistama,» soovitab ta kaks aastat tagasi ilmunud vägivallatsejate uuringus.

Ent sotsioloog Pettai avaldab kõhklust, mis võib juhtuda siis, kui statistikaameti uuringust jääks kõlama, et mehed võivad samuti paarisuhtes vägivalla all kannatada nagu naisedki. «Siis levivad arusaamad,» pakub ta, «et ei ole vaja naist kaitsta ja mehed on isegi rohkem ohvrid. Selline eksitav info ei motiveeri riiki teemat tõsiselt võtma.»

Samas hoiatab viis aastat paarisuhtevägivalda uurinud doktorant Soo, et kuvand, nagu oleks ainult mehed vägivallatsejad ja naised ohvrid, tekitab pingeid ja raskendab paarisuhtevägivalla küsimustele lahendust leidmast. Soo sõnul on mõistlikum nentida, et leidub teatud protsent mehi, kes on vägivaldsed, ning ühtlasi tasub uurida, miks mõned naised on vägivaldsed ja kuidas mehed kogevad vägivalda.

Statistikaameti sotsiaaluuringute talituse juhataja Paats usub, et alles siis, kui meeste-naiste vägivalla probleemi on piisavalt erapooletult teadvustatud ning vägivald tingimusteta hukka mõistetud, kaovad ka müüdid. «Nii selles osas,» täpsustab ta, «et ainult mehed – või isegi kõik mehed – on vägivallatsejad, kui ka selles osas, et naised on ise neile kaela langevas vägivallas süüdi.»

Ja alles siis saab rääkida ka paarisuhtevägivallast, kartmata, et naiskuulajad sind pärast maha tahavad lüüa.

Eesti arvud

Paarisuhtes on Eestis kokku puutunud

vägivallaga üldse

naisi 267 300

mehi 208 700

vaimse vägivallaga

naisi 214 900

mehi 159 100

füüsilise vägivallaga

naisi 192 100

mehi 130 400

Paarisuhtes on kokku puutunud füüsilise

vägivallaga

üks kord

naisi 69 500

mehi 59 500

2–5 korda

naisi 76 300

mehi 58 600

üle 5 korra

naisi 48 100

mehi 10 900

Paarisuhtes on kokku puutunud vägivallaga, mille sisuks on

esemega loopimine,

lükkamine

naisi 157 900

mehi 69 000

löömine

naisi 131 000

mehi 103 400

peksmine, kägistamine

naisi 63 600

mehi 7900

muu füüsiline vägivald

naisi 59 000

mehi 11 800

Allikas: statistikaamet – paarisuhtekogemusega 15–74-aastaste küsitlus