Mis on filmis «Siin me oleme» võlts?

Mis sa minust kogu aeg niipalju pildistad, uurib õhtust päikeseloojangut koduväravas vaatav taluperenaine Janne Tüür fotograafilt. Foto: Raigo Pajula

Kas legendaarse mängufilmi «Siin me oleme» stsenaariumiga pühiti pärast võtete lõppu samas võttegrupi kempsus tõesti tagumikku? See küsimus huvitab 30 aastat pärast «Siin me oleme» valmimist ka filmi toimumiskoha, Nuka talu perenaist Janne Tüüri, kelle Postimees Muhumaa üksikust otsast üles otsis.

Kodutalu kiviaia ees oma kõndimisraamile toetuv Janne (86) ütleb, et «siinsamas kadakate vahel peldikus see stsenaarium laes rippus ja kadunuks jäi.» Ning lisab otsekohe: «Ju ta ikka ära pühiti!».

Samas kohas, siinsamas aia juures filmiti «Siin me oleme» üks lõpustseene. See, kus taluperemeest kehastanud Karl Kalkun rääkis Timmule ja Liinale, kuidas naine peab ära toitma mehe ja kuus last.

Sama aiavärava taga on käinud aastakümnete jooksul tuhandeid turiste, kes suutnud kuulsa filmi toimumiskoha välja peilida ja talu oma silmaga uudistada soovivad. Kui veel mitu aastat pärast filmi tegemist käis üksiku mereäärse talu väravas inimesi isegi tervete bussitäite kaupa, siis nüüd on päevi, kus sinna ei astu enam ühegi võõra inimese jalg.

Ja need, kes juhtuvad läbi astuma, tahavad enamasti teada, kuidas lähedalasuvale Kõinastu laiule saab.

Nii elabki Janne koos koer Tommiga selles talus üksinda. Vaid lapsed ja lapselapsed käivad vahetevahel külas. Või siis tuttav, kes talle iga paari päeva tagant kaugel asuvast kauplusest hädavajalikku toidupoolist toob.

Ent 30 aastat tagasi kees siin elu. Või oli see siis hoopis põrgu, sest kahe ja poole kuu jooksul iga päev taluõuel askeldanud filmigrupi 60 liiget tegid võtetest pererahva jaoks paraja katsumuse.

«Ma ei sooviks seda kellelegi, isegi oma vihavaenlasele ka mitte,» ütleb Janne. «Mul läksid siin kõik asjad kasutusse, nööpnõelast vatitekini.»

Vintis peaga kaamera ees

Öösel läks kergemaks, sest talus ööbisid vaid filmitegija Sulev Nõmmik ja tema abiline. Ent neidki pidi mõnikord korrale kutsuma. Siis, kui öine napsivõtt liiga lärmakaks kippus minema, mäletab Janne.

«Seda poleks uskunud, et Nõmmik päriselus hoopis teine inimene on, kui filmis,» imestab Janne, et kuidas võib inimene kaamera ees oma käitumist kardinaalselt muuta. «No aga eks nad olid siin mõnikord veidi napsused ka, näiteks siis, kui Ervin Abel õunapuu otsas ahvi hääli tegi,» muigab Janne. «Muidu ei usuks, kui poleks ise näinud.»

Kuid kuidas ikkagi juhtus nii, et kuulsat filmi tuldi filmima nüüd juba sadakonna aasta vanusesse talusse, kuhu viis siis vaid üksainus rohtukasvanud tee? Janne pakub, et ässitajaks võis olla nende kirjanikust sugulane.

Ja nii juhtuski, et ükspäev seisis Nõmmik talu värava taga ning rääkis Janne abikaasa, nüüd juba kümmekond aastat mulla all puhkava vana kaluri pehmeks. Raha sai küll palju, kuid ilmselt meeldis selline lõbus seiklus rõõmsameelsele taluperemehele endalegi.

Kuid talurahvast ennast filmis näha pole. Isegi episoodiliselt mitte. Isegi kalurina töötanud Janne oli kaameratöö juures vaid korra. Siis, kui taluperemees koos perenaisega paadis võrke merre lasi ja Janne oskaja inimesena seda tööd juhendama pidi.

«Olen filmis samal ajal paadi põhjas külili. Pärast ütlesin Nõmmikule, et saan ka selle eest midagi, et mul külg vees täitsa märjaks sai, kuid ta ei teinud teist nägugi,» räägib Janne.

Kuigi filmis paistab kogu aeg päike, mäletab Janne hästi, et tegelikult oli toonane suvi väga vihmane. Seda stseeni, kus heeringalaeva mehed talutütar Liinale varahommikul kosja tulid, filmiti seetõttu koguni kolm päeva.

Ja sedagi teab Janne, et stseenis, kus pealinnast tulnud kohviveskist suvitaja tuhvlialune mees John ehk Ervin Abel oma maanteemuhuga taluperemehe külgkorviga mootorratta kadakatesse rammis, veeti Kalkunit tegelikult mootorrattaga köie otsas.

Telgitaguste saladused

Pisikene pettus oli seegi, kui lakka roninud kohviveski ehk Lia Laats lakaaugus teatas, et tema ei kavatsegi alla tulla, maetagu ta kas või majaga. Sest tegelikult Nuka talul mingit lakka ei ole.

Selle konstrueerisid filmimehed taluhoone otsale eterniitkatusele ja panid petteks mõned heinapallid sisse. Filmisid stseeni ära ja võtsid jälle maha.
Nii nagu võeti maha ka rookatus, mis pandi filmi ajaks enamiku aja aastast hullumajas veetnud Aadu Kadakase ehk Sulev Nõmmiku töökuuri eterniitkatuse peale. «Siinsamas kadakate vahel nad tantsisid, kuid nüüd on see kõik rohtu kasvanud,» ütleb Janne. «Ei jõua enam üksinda lambaid kasvatada.»

Maha on saetud ka õunapuu see oks, kus Abel hetkelises rõõmujoovastuses abikaasa rahakotiga kõõlus. Ning kaevu, mida filmis paaril korral näha, pole üldse olemas olnudki. Võtete ajaks ehitati lihtsalt kaevu mulaaž.

Ja siis kui heeringalaeva mehed Väino Puura ja Lauri Nebel kohviveskile akna all serenaadi ja hiljem pilkelaulu laulsid, juhtus Janne sõnul nii, et mehed suures lauluhoos talle armsa arooniapõõsa ära tallasid.

Kuid olgu nende sekeldustega nagu on, filmitegemisest rääkides veab Janne praegugi näole ikka ja jälle pika naeratuse. Sest see on elamus kogu eluks, millest külastajad ikka ja jälle lugusid kuulda tahavad.

«No need lood on mul aastakümnetega juba pähe kulunud,» ütleb nelja lapse ema.


«Üllatav Eesti» on lugude sari, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendavad lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Sel nädalal on Postimees Muhu- ja Saaremaal.